Teismelistega Sloveenias
Järjekordne koolivaheaeg järjekordses riigis. Avastame neid järgemööda. Aasta tagasi AirBalticu krahmamise ajal mina valisin piletid, noored ei olnud lõpuni rahul.
Minek
Plussid, mida ma nüüd juba hinnata oskan, olid lend hommikul ja kiire ümberistumine Riias. Juba kell 13 lennujaamas. Buss linna otse lennujaama eest, aga üleliia tihedalt ei käi. Mingit päevapiletit neil pole, iga sõit tuleb eraldi osta. Sisse saab ainult eest uksest ja maksta kaardiga või piiksutada appi. Apiga kehtib pilet 90 minutit, kaardiga makstes sõidu lõpuni. Mingit paberit ei anta.
Hotelli võtsin kesklinnast kaugemale (Holiday Inn ja otse kodulehelt, mitte Bookingust (Sorry, Booking.com)), aga mitte üleliia. Uhke koht kusagil magalarajoonis. Maja eest käis linna poole iga poole tunni tagant buss. Kilomeetri raadiuses oli võimalusi mõnevõrra rohkem. Linnas rongijaam ja bussijaam kõrvuti, aga rongi kasutada ei õnnestunudki, olime pidevalt mujal jooksus. Seal peaks muidu päevapilet olema ja mitte üleliia kallis ka. Sõida, palju jaksad.
Esimene õhtu, tutvumine Ljubljanaga
Ega seal väga kuhugi sõita polegi. Ühe piletiga linna ja teisega tagasi. Tol päeval oli Ljubljanas maraton, seega buss kesklinna ei sõitnudki. Linna keskelt voolab läbi Ljubljanica jõgi. Vanalinn on tilluke. Kindlus on olemas. Sinna saab funikulööriga, aga ka jala sinka vonka läbi pargi. Päris palju sai seal kindlusehoovis tasuta ringi käia. Minu lemmikuid, skulptuure, on linnas palju. Teismeline oli väga kehvas tujus ja jonnis ka minu tuju kehvaks, seega üleliia ringi ei jalutanud. Ühtegi muuseumi ei läinud ja kirikuuks oli ka õhtul juba kinni pandud. Samuti üheski suuremas pargis ei jalutanud, kuigi Tivoli parki oleks ise tahtnud minna küll.
Poed on pühapäeviti kinni, lahti ainult söögikohad. Ka kaubanduskeskustega on nii. Lahti ainult bensiinijaamapoed, aga seal valik olematu ja hinnad hirmkallid. Sattusime, sest mul oli akupanga laadimisjuhe koju jäänud. Loomulikult sellist ei olnud. Võtsime siis limpsi ja paki krõpse 😀
Bled ja Bohinj
Teiseks päevaks olin valmis vaadanud Bledi ja Bohinj suuna.
Plaan oli minna bussiga ja alustada lõpust. Buss oli täis, aga enamik läks Bledis maha. Päris lõpuni tuli peale meie vaid kaks Saksa tüdrukut.
Plaan oli tõstukiga tõusta pea kilomeeter kõrgemale Vogeli suusakuurorti. Tõstuk käib iga poole tunni tagant. Loomulikult jäime napilt maha ja kuna oru lõppu olid kogunenud ka pilved, siis teismeline kõik see pool ootetundi muidugi vingus. Tõstuk sõidab kaks korda tunnis. Üleval on matkaradu ja valikuid palju. Võib jalutada Vogeli otsa, võib valida muid künkaid. Sügisesel ajal ükski muu tõstuk ei töötanud. Ühe mäe otsa siiski jalutasime. Vaated olid ilusad, mäenõlvad sügisestest puudest kirjud ja järv tuli ka päeva peale ikka pilve alt välja.
Bohinjs ringi ei jalutanudki. Ühegi kose juurde ka teismelised kõndida ei viitsinud ja tegelikult hästi tegime, sealkandis peaks olema ikka mitu päeva, me lihtsalt jooksime kiirelt läbi.
Sealsest bussisüsteemist ei saanud ma lõpuni aru. Google näitas ainult riikliku bussifirma busse, aga neid busse liikus veel. Üks korjas Vogeli alt täiesti suvalisest kohast peale ja viis meid kõiki viieka eest Bledi. Eks see muidugi must äri oli, aga meile tol hetkel sobis.
Bledis tegime vale toiduvaliku ehk sõime midagi sigakallist ja üldse mitte head. Kuidas see teismeliste tujule mõjus, võib arvata. Istusime, nautisime päikeseloojangut ja jalutasime mööda järveäärset promenaadi bussijaama. Kuuest läks ju juba pimedaks ka. Aga ilus oli muidugi. Taas tasub võtta terve päev, jalutada ümber järve, käia ujumas, ronida kindlusesse ja ehk sõita kanjonissegi (Soteska Vindgar).
Piran
Plaan oli ka sel päeval alustada Piranist ja liikuda mööda rannikuäärseid külakesi tagasi Ljubljana poole. Liikusime taas liinibussiga. Tegelikkuses me Piranist kaugemale ei jõudnudki, lihtsalt nii ilus ja tore linn on. Keskaegne arhitektuur, kitsaste tänavatega vanalinn, ujuda sai otse vanalinna kõrval, toit ei olnud nii ulmekallis ja nii halb ning jäätist jagus. Tasuliseks meelelahutuseks oli linnamüüri külastus. See maksis umbes 2 eurot täiskasvanu, lapsed said euroga. Vaated linnale ja merele fantastilised.
Soe ja mõnus päev oli. Maastik hoopis teistsugune kui mägedes. Oliivipuud ja palmid, klassikaline Vahemere rannik. Tasub minna ja olla.
Postojna koopad
Poolel teel Pirani, aga kõik bussid sealt läbi ei sõida.
Koopad on loodud Pivka jõe poolt (karstijõgi), edasi suubub see Ljubljanica jõkke, mis läbib ka Ljubljana linna ning jõuab lõpuks otsapidi Musta merre.
Koobastiku pikkus on umbes 20 km. Praeguseks on avastatud veel üks veealune jupp, seega isegi 24 km. Külastajatele on avatud sellest 5,3 km. Umbes 3,5 sõidetakse rongiga ja edasi jala. Tuur kestab 1,5 tundi. Jalutad mööda laiu ilma treppideta betoonist teid. Kui inglise keelest aru saad, siis pole audiogiidi vaja. Gruppe tehakse palju, rahvast ka palju. Kõik lõpeb nagu ikka poega, mis on tegelikult maailma ainuke koopa postkontor. Panin minagi sealt oma kaardi posti. Jõudis koju küll. Olmiga tempel peal ja puha.
Aga kes on see koopas elav olm (proteus), ainus eranditult ainult vees ja koopas elav salamander (sööb, elab, paljuneb vees). Ta on pime, aga teised meeled on hästi arenenud. Pigment puudub, esijalgadel on 3 varvast ja tagajalgadel 2. Olm hingab väliste lõpuste abil, mis on punased, sest hapnikurikas veri paistab läbi ilma pigmendita naha. Võib elada kuni 100-aasaseks ja olla söömata 10 aastat. Peale koopatuuri saab seal käia ka vivaariumis, kus on peale olmi veel teisi koopas elavaid putukaid, ämblikke, kakkandeid ja muid elukaid.
Õhtu oli jäätud noortele preemiaks ehk poodlemiseks. Soovitan minna Ljubljana BTC parki. Palju palju poode, mitmeid kaubanduskeskusi, veepark, lõbustuspark, outletid …. mida iganes.
Mõned lingid:
Hotell Holiday Inn Express: SIIN
Sloveenia bussid (LPP): SIIN
Koopa piletid: SIIN
Shopping BTC Citys: SIIN
Lisa: seekord oli fotoaparaat kaasas, aga mälukaart hävines vahepeal. Telefoni olin jõudnud tõmmata 20 pilti ja need siis pääsesid. Järeldus – fotokat pole mõtet reisile kaasa vedada 😀
