Suvine puhkus: 2. osa – Livu veepark
Niisiis sai telkimiseks välja vaadatud võimalikult Läti piirilähedane RMK puhkeala. Krapi telkimisala väärib täiesti omaette lõiku. See asub umbes 2 kilomeetri ulatuses piki rannikut. Päris tihedalt on tuttuued kuivkäimlad ja ideaalis peaks ka vett saama, aga meie lähim pumbakaev küll ei töötanud.
Mina magasin oma esimese öö rippkiiges. Sain selle juba mõnda aega tagasi sünnipäevakingiks, aga siiani proovimata. Kuna ilm oli vihmane, oli ööbimise eelduseks võimalus kiik kuhugi katuse alla üles panna. Mingi kiletükk oli küll ka igaks juhuks kaasas, aga paremat katusesüsteemi mul veel ei ole. Magada oli üllatavalt mugav, aga öösel hakkas mul selg külmetama. Oleks aidanud kasvõi pikk puuvillane t-särk seljas või midagi külje all.
Kodust kaasavõetud pudrupiim oli vahepeal hapuks läinud, ju siis sai riiete kuivatamiseks autot liiga soojana hoitud, seega putru keetsime vee ja võiga. Asjad kokku ja hommikul enne 11 olimegi juba Lätis. Ise olen ma arem ühe korra elus paar päeva Lätis tiirutanud, lapsed said aga esimest korda Eestist välja.
Niisiis olin leidnud ja broneerinud apartemendi Riia kesklinna. Tagantjärele tarkus ütleb, et üksi või täiskasvanutega puhkamiseks ja ilma autota oleks see ideaalne, lastega puhas raiskamine. Parkimine on kesklinnas tasuline 8-20 ja see pole mitte odav lõbu. Õhtuti laekusime peale kaheksat, aga hommikul küll enne 10-11 välja ei saanud. Õnneks on piletiautomaate igal sammul ja sealt saab ka pileti ette osta, nii et ei pidanud kell 8 välja jooksma. Mingitest poodidest või majadest või jalutamisest ei hoolinud lapsed üldse. Ühel õhtul proovisime vanalinnas kolada ja oh seda vingumist. Aga Riiga lähen kindlasti kunagi tagasi, tõenäoliselt üksi ja siis ööbin kindlasti kesklinnas.
Liikumine Riia kesklinnas on sel suvel ka suhteliselt vaevaline – absoluutselt kõik tänavad ja kõnniteed on korraga üles kaevatud ja ma ei jõudnud ära imestada, kust kõik need töölised on välja kaevatud, kes seal möllasid, aga töö käis tõesti igal pool. Riia liiklusskeemist arusaamine ja teerullirägastikus tee leidmine võttis päris palju aega, nii et korteri ukse taha me plaanitud kella kaheks ei jõudnudki. Korteris kiire purgisupp ja esimese päeva plaan nägi ette Livu veeparki.
No ja nii me seal neli tundi hullasime. Kodutöö oli muidugi tegemata. Kohapeal selgus, et torudes on pikkuse piirang 120 cm ja tänu sellele pandi Noorem õde üsna tihti seina äärde. Neil seal puha mehitatud torud ja korralik kontroll igal pool. Õnneks ta läbis kõik kontrollid, aga kui poleks läbinud, oleks küll nutune olnud.
Kuigi koduleht annab, et kuni 4. septembrini on lahti ka õueala, oli see sel päeval kinni. Kuigi hommik oli ilus, hakkas poolest päevast muidugi jälle vihma sadama ka. Temperatuuri ei oska öelda, aga ju siis ei olnud ikka piisav. Väga oleks tahtnu ka õueala proovida. Lastele andis see park siiski meie puhkusereisi kõige suurema elamuse. Sealsed torud on tõesti väga toredad, aga järjekorrad sinna pääsemiseks muidugi ka muljetavaldavad.
4 tunni perepilet: 59.90 (sisaldab 1 last) + 8 eurot Noorema õe eest. Kui ta oleks 6, oleks 10 maksnud.
Pilte pole, kuigi neid tehti seal igal sammul. Pildid oleks pidanud kohe arvutist välja valima ja laskma plaadi peale panna, aga no millisel lastega perel peale 4 tundi vees selleks aega on? Ma kusjuures oleks täiesti nõus ostma mõne pildi, aga vaataks ja valiks pärast kodus rahulikult. Äriidee Eestis teostamiseks, kuigi ma ei tea siin ühtegi kohta, kus võiks niimoodi pilte teha.
Järgneb…..
