Reisikiri: Minu Rooma
Ees ootas megatöine november 2021 ja just kuu algul jäi silma väga soodne pilet Rooma (8€). Arvasin, et vajan pärast seda kuud kindlasti puhkust ja ostsin pileti ära. Kuna ma Roomast ei ole siiani midagi arvanud, siis jätsin teise otsa lahti. Eks näis, kust tagasi saab või kuhu jalad viivad. Itaalias on ühistranspordiga liikuda lihtne. Siiski paar päeva hiljem ostsin ära 10-eurose pileti Roomast Tallinna. Mõlemad lennud mugavalt päevasel ajal, minnes maandun WizzAiriga Fiumicinos ja tagasi Ryanairiga Ciampinost. Rooma, siit ma tulen!
Nagu arvata oli, tegin usinasti tööd ja väga eeltööd teha ei jõudnud. Rooma jõudmine ise läks väga hästi ja kiirelt. Tallinna Lennujaamas keegi Rohelist Passi ei küsinud, turvakontrollis järjekorda ei olnud ja värav oli A1, seega oleks võinud rahulikult hiljem tulla. Lend kestis 3 tundi.
Et rahulikult mittemidagi teha ja lihtsalt puhata, olin esimeseks kaheks ööks broneerinud hotelli Rooma rannarajoonis Ostias. Sinna sai lennujaamast bussiga nr 060. Buss käib tihedalt, peatus otse terminali ees ja pileti ostsin lennujaamast seest 1,30 eest. Vaata ainult, et õiges kohas nuppu vajutad, sest muidu maha ei saa.
Ostias läksin algatuseks randa. Ilm oli mahe, rahvast palju: jalutajad, muusikud, õngemehed …. aga keegi ei ujunud. Mina üksi ei julgenud ka vette minna ja seda kahetsen kõige rohkem. Ülejäänud päevad olid juba natuke liiga tuulised.
Teiseks päevaks olin ostnud 72 tunnise City-kaardi ja külastamiseks välja valinud paar rongipeatust eemal oleva Ostia Antica. See on endiseaegne linn Tiberi jõe suudmes, väidetavalt esimene roomlaste koloonia sealkandis, juba mõnda aega eKr. Küsiti 12 raha, mõõdeti temperatuuri ja kola palju jaksad. Välja on kraabitud muljetavaldav hulk igasugu hooneid, sambaid, kujusid, kaeve, mosaiike, seinamaalinguid. Kola, kus tahad, kui pole öeldud teisiti. Kuna ilm oli väga tuuline, olid vaateplatvormid kinni (kuigi ühele siiski sain). Kinni oli ka muuseum, kus olid tõenäoliselt natuke paremad kujud hoiul. Õues olevatel oli ikka siit-sealt midagi puudu. Mingit eeltööd ma ei teinud ja kassast kaarti ka kaasa ei antud, seega ma otse parimate paladeni minna ei osanud. Kolasin, kuhu sattusin ja nägin, mida nägin. Kõike on seal niigi palju ja igasugu varemete, sammaste ja poolikute kujude vahtimise isu sai kohe ja küllaga täis.
Kolasin seal tunni, tüki teist ja kolmandatki, aga siis enam ei jaksanud. Kuna kell oli alles poisike, otsustasin Roomas ära käia. Enne juhtus küll veel nii, et rong oli pandud kaks peatust varem tagasi keerama, kui ta oleks pidanud (no kes see itaaliakeelsetest teadetest aru saab, onju), ja mina sain sellest aru alles, siis kui me juba Ostia poole tagasi sõitsime, nii et sain sõita plaanitust rohkem, aga kui lõpuks Colosseo peatuses maa alt välja ronisin, siis oli küll vau-efekt. Otse nina ees oligi võimas Colosseum. Käisin seal natuke ringi, tegin pilte ja kobisin oma külasse tagasi.
Kolmas päev pidi sadama vihma ja kohe 100%, aga mida see Itaalia mõistes tähendab, ei olnud teada, seega oli plaan passida nii kaua kui saab Ostias ja siis sõita edasi Rooma majutusse. Hommikul aga paistis päike ja oli vägagi viisakas ilm. Jõin kiiresti ära hommikusöögil pakutava imemaitsva kohvi, pistsin pintsli kuhja imehäid saiakesi, korjasin oma kodinad kokku ning sõitsin kohe Rooma, et käia siiski ka Colosseumis ära. Ma üldiselt selliseid turistikaid ei armasta, sest nad on päriselt ka sellised nagu piltidelt paistavad, aga no maailmaime ikkagi ja niimoodi käeulatuses. Plaanisin ära kasutada oma Citycardiga kaasa tulnud teise tasuta muuseumikülastuse, aga piletiputkat kusagilt ei leidnud. Igasugu asjapulki, kes sulle oma teenuseid pakuvad, on aga igal sammul ja nii sain teada, et algatuseks pean 2 euro eest mingil lehel omale väravast sissesaamise kellaaja broneerima. Leidsin selle lehe täiesti üles ja broneerisin aja 20 minutit hilisemaks, no et äkki ei leia aedaderägastikus õiget auku üles või midagi. Aegu sai valida iga 5 minuti tagant ja saadaval oli igale poole veel nii 100 piletit. Augu aga leidsin kohe. Tõesti pidin seda aja broneeringut näitama, aga et see oli 15 minutit hilisem, sellest numbrit ei tehtud. Järjekorda ehk mingit erilist tungi seal väravas ei olnud ka.
Siis aga hakkas sadama. Ja sadu Itaalia mõistes on ka midagi muud, kui meie vihmakesed. Igal juhul kõik see rahvas passis Colosseumi müüride vahel ja tormas koos välja, kui vihm hõredamaks muutus, nii et ega suurt midagi vaadata ega nautida ei olnudki. See värk on väljast ilusam ja võimsam ja mõjusam kui seest (ma loodan, et asi oli ilmas).
No ja siis ei olnudki enam mitte midagi teha. Hotelli saamiseni oli 2,5 tundi aega ja mina juba läbimärg. Eriti tossud. Passisin Colosseumi taga pargis puu all (kilomeetri kaugusel hotellist) ja otsustasin kaubanduskeskusesse varju minna. Selleks sõitsin jälle rongiga Ostia poole, aga vahepeal selgus, et tegelikult rongiga väga lähedale ei saagi ja tuleb päris palju veel jala käia ning vihma sajab. Seda korralikku, mitte Eesti oma. Otsustasin ikkagi mitte minna ja Rooma tagasi sõita. Aga sadas kohe nii, et oli kusagil oli elekter otsa saanud ja rongid enam ei käinudki. Jube kaua tuli seal räästariba all kükitada enne kui üks rong ikka tuli. Isegi metroosse sain ümber istutud, aga seal sai elekter päris otsa. Metroo lihtsalt seisis kusagil ja kõik. Rahvas oli hämmastavalt rahulik, kes luges, kes surfas telefonis. Nojah, kuhu sul ikka minna. Täiesti igapäevane värk vist. Vähemalt oli tuba soe. Lõpuks tuli elekter tagasi ja sai maa alt välja, aga kell oli juba 3, kui hotelli sain. Olin päris mitu tundi lihtsalt niisama kusagil (Rooma all) rongis passides mööda saatnud.
Hotell ( Domus Helena) oli üllatavalt uus, ilus ja samuti soe. Kuivatasin natuke riideid ja läksin uuesti metroosse. Olin hotelli valinud ilusti metroo ja rongijaama lähedusse.
Plaan oli vaadata Rooma kõige ilusamat purskkaevu – Trevi purskkaevu. Rahvast oli palju. Korravalvurid muudkui vilistasid, kui keegi käe või kanni veele liiga lähedale pani. Maskid pidid vist ka ees olema. Aga siiski oli õhtu selle ilu vaatamiseks parim. Käisin sealt teisel päeval ka päeval mööda ja ei olnud nii muljetavaldav.
Kuna ma ei olnud peale hommikusööki veel midagi söönudki, võtsin sealt samast McDonaldsist eine, hotelli lähedalt Conadist 1-eurose paki veini (kõik päris pudelid on päris korgiga, mitte ühtegi keerukorgiga pudelit ei hakanud silma) ja oligi päev jälle õhtus.
Neljas päev oli algatuseks Vatikani päev. Mingeid erilisi ootusi mul ei olnud, lihtsalt tahtsin ära käia. Ainuke, mida ma teadsin, oli see, et muuseum on raha eest, aga Püha Peetruse kirikusse peaks saama tasuta, nii astusin aga jälle ühte aedikutesüsteemi, mille lõpus oli putka, millel olev silt väitis, et kui minna kuhugi mööda treppe, maksab see asi 10 raha, kui minna liftiga, siis 8 ja need, kes kumbagi ei tahtnud, suunati kohe vasakule. Kuna olen alati seiklustele avatud, loovutasin 8 ja lasin ennast trepiotsa suunata. Ning sealt edasi muudkui ronisin ja ronisin ja ronisin.
Esimene peatus oli basiilika lae all ehk siis uhketele mosaiikidele ikka väga lähedal. Olin kusagil näinud silti, et pildistada ei tohi, seega tegin salaja ainult paar pilti. Äkki tegelikult tohtis, ma ei tea. Aga see ei olnud veel kõik. Olles teinud ringi lae all ära, jätkus ronimine. Kuna see kuppel on ümmargune, siis olid ka tunneli seinad viltu, nii et vahepeal olidki ise ka seal lae ja katuse vahel praos enam-vähem külili ja tuli imestada, kuidas paksud küll sinna ära mahuvad, aga lõpuks sai tunnel läbi ja avanev vaade oli muidugi võimas. Rooma parim, nagu väitis kõrval seisva grupi giid. Rahvast oli, aga mitte metsikult, nii et sai rahulikult vahtida, pildistada, filmida.
Kui olid lae ja katusevahelisest praost jälle alla roninud (see oli muide lihtsam), siis sattus kuplite vahele katusele. Kraanist sai vett, päike paistis, tuul ei puhunud – täielik paradiis. Samas oli ka postkontor, kust sai postkaarte ja muud nänni osta. Saatsin sealt (Vatikanist) Rooma pildiga postkaardid koju, sest Vatikaniga seotutel oli ainult paavst peal, aga meist keegi ei tunne teda nägupidigi ära, nii et pole mõtet sellist koju varuda. Need tulid muide terve kuu ja ma juba vahepeal mõtlesin, et see kollane oli ehk hoopis prügikast, mitte postkast. Muide, kaardid olid seal katusel odavamad, kui väljaku postkontoris ja mingit järjekorda nagu all postkontoris ka ei olnud. Jälle vedas.
Edasi kolasin Rooma vanalinnas sihitult ringi. See on hiigelsuur ja paljude ainult jalakäijatele mõeldud tänavatega. Vahepeal sõin imeilusa väljaku ääres jäätist ja jõin halba, aga kallist kohvi. No ei ole kõik kohv Itaalias maitsev (enamjaolt siiski on), mängisin geopeitust, tegin nõrkemiseni pilte ning videosid, võtsin kohalikust söögikohast karbi lõhepastat kaasa (ports suurem ja kõvasti odavam, kui kusagil viisakas kohas laua taga süües) ja nii saigi taas ka see tore päev Roomas läbi.
Viies päev oli tagasilennu päev. Kolm päeva puhunud tuul oli otsa saanud ja ilm mahe. Kolasin veel natuke kolamata kohtades ringi. Päeva naelaks kujunes Terrazza del Pincio ja selle tagune park. Taas ilus vaade ja natuke geopeitust. Veel ostsin kaasa enam-vähem kilo päris pitsat ja hakkasin rongi ning bussiga lennujaama minema. Ei, mitte otsebussiga, ikka ühistranspordiga, nii on odavam. Rongi lõppjaamas maa alt välja tulles oli küll kerge hirm, et kuhu ma nüüd sattusin, sest mitte midagi seal ei olnud, aga buss siiski tuli ja võttis peale ka ning pani lennujaama juures maha. Lennujaam osutus linnale lähemal olevamaks ja pisemaks, kui ma arvasin, nii et taas läks kõik väga kiiresti ja sai lihtsalt niisama koos paljude teistega siseruumides passida.
3 tundi hiljem maandusin Tallinnas, kus vahepeal oli lumi maha tulnud ja üsna külmaks läinud. Vot sulle siis.
Eelarve:
Lennupiletid 18€
Majutus: 66+84,27€ (4 ööd)
Citycard: 52€
Ja natuke raha sõin ja jõin ikka ära ka.
Majutus: Domus Helena on tõeliselt tore koht. Asukoht hea, seal on kaks väliterrassi, hommikusöögiks sai isegi muna ja peekonit (mitte ainult saiakesi). Mina kasutan bronerimisteks Booking.cm
Lõpetuseks: Rooma läheks lastega koos veel. Üksi lendan järgmine kord hoopis Napolisse.
Avalik galerii: SNAP
