Pits ja sats aiatööl.
Nüüd olen jälle mõnda aega kirjatööst eemale hoidnud. No ei ole inspirtsiooni.
Sellel lool on nüüd kolm põhjust: kõigepealt ma tunnen endiselt puudust oma jutublogist, mille panin olude sunnil eelmisel suvel kinni (oo, kuidas tahaks pidada pereblogi ja ehk ühel päeval teen selle teoks ka), siis märkasin ühel päeval, et Ideesahver otsis blogijaid ning pakkusin ennast aiablogijana välja. Oskusi nagu on ja kaks aeda ka on. Nad isegi ei vastanud, et ma ei sobi, aga selge on see, et nad otsisid kedagi, kes paneb maha oma elu esimese tilli, temaga kindlasti juhtub äpardusi ning ta peab palju uut uurima, seega on ka kaasaelajaid rohkem ning ehk julgeb selle peale veel mõnigi ka oma tilli maha panna. No ja kolmandaks kiputakse ikka arvama, et me käime Hiiumaal puhkamas, aga vähemalt kevadel see teps mitte nii ei ole.
Niisiis teen täna ikkagi aiandusjuttu, sest aed on minu loos väga oluline. Kust muidu oleks Marjamängu idee ja need pildid tulnud. No ja sel suvel tulevad juba uued pildid.
Mai algul olime lastega nädala Hiiumaal. Loomulikult magasin linnakohustuste tõttu maha sellekevadise soojalaine ja nii tuli aega veeta +5 kraadi käes, aga vähemalt ei sadanud vihma ja nii polnud sellest temperatuurist suurt midagi ehk siis suhteliselt meeldiv oli.
Sel ajal on mul Hiiumaal tavaliselt kaks suurt tööpõldu: maasikad ja kasvuhoone. Lillepeenrad said enam-vähem korda juba aprillis (jah, ka siis olime viis päeva töölaagris) ja kartulimaa on veel kündmata, nii et see töö tuleb natuke hiljem. Jah, ma kasvatan oma talvekartuli, kapsa, kaalika, sibula ise. Lisaks eksperimenteerin igasugu vähemkasutatava kraamiga ka.
Seekord maasikatöö lõpetades lugesin oma taimed üle ka ja neid oli 170. Need tuleks tulevikus kolida kuhugi põllu peale, aga hetkel on need viies erinevas kohas laiali, mis tähendab, et suvel tuleb vareste eest võrke vedada viies kohas ja kevadel kaevata läbi 20 peenraäärt, sest umbrohi tungib usinalt sisse. Arv on küll suur, aga saak olnud pigem kesine. Tahan olla küll jube öko-möko ja mahe, aga eelmisel kevadel pistsid õielõikajad (ühed maasikaõisi himustavad mardikad) pool saaki nahka, nii et mitte mingit moosi ülejääki sügavkülma ei tekkinud. Sel aastal tuleks sõbrakesi siis natuke mürgiga kostitada, aga elame-näeme, ma igal ajal seal valves ju ka ei ole.
Kasvuhoone ei ole tegelikult üldse suur tööpõld. Algatuseks tuleb sealt välja visata talveks sooja toodud krüsanteemid, muld läbi kaevata ja saabki juba tomatitaimed mulda panna. Neid on mul sel aastal hetkel 9 ja kasvatasin neid hellalt oma linna aknalaual. Kasvuhoone meeldib mulle aga väga. Lisaks on seal redist, mitut salatit, sibul, till, herned, aedoad, paprika, aedmaasikad, kuumaasikad ja ühed mustad maasikad. Neile tulevad sel suvel esimesed marjad, nii et eks ole näha. No ja viinamari on ka, aga temast on kasu alles sügisel. Muu kraam on kasvuhoones, et neid saaks varakult nosima hakata. Ma jumaldan päikeselisi suvehommikuid, kui saab leiva peale tuua värsket sibulat ja salatilehti. Marjad-herned on rohkem laste rida.
Eelmisel aastal oli mul kasvuhoones ka kaks suvikõrvitsat, aga neil oli seal liiga hea ning nad kippusid oma hiigelsuurte lehtedega liiga palju ruumi ja valgust ära võtma. Nii et sel suvel õue!
Tegelikult on mul ka esimesed kartulid-porgandid juba maas ja kuigi mina laste kõrvalt endiselt suurt midagi teha ei saa, jäi aed siiski maha ilusam kui kunagi varem. Varem ma ei ole kunagi jõudnud seda 20 maasikapeenra külge läbi kaevata 😀
Nüüd olen jälle linnas käsitööd tegemas. Kohe-kohe algab ka laatade hooaeg. Kristiine laadale ma sel aastal ei lähe. Küll aga on 17. mail Hiiumaal Emmaste laat ja 31. maiks on Rahvusraamatukogu juures laud kinni pandud. Motivatsiooni on. Ja tegelikult on ka motivatsiooni oma vanad võlad pildistada-kirjutada. Hea, et lõpuks vihma sajab! Teile samuti töökat kuud!
