Meie laste hobid
Igal sügisel on õhus küsimus, millega lapsed siis sel hooajal tegelema hakkavad? Selge on see, et hobitegevus on vajalik, sest hobid, kool ja kodu moodustavad koos last kandva aluse.
Siiani oli lihtne, lapsed valisid nende asjade hulgast, mida lasteaia juhtkond oli juba lasteaeda valinud, nad on käinud siin ja seal ning kolmandas kohas, ainult tantsimas käis üks käis kolm ja teine kaks aastat, aga sel aastal enam kumbki tantsida ei tahtnud. Kokku lasin neil käia kahes huviringis. Lihtsalt, et lapsed saaks ka puhata ja mängida ning täitsa ausalt juba neli erinevat huviringi on kokku päris kulukas ka.
Sel aastal läks Vanem kooli ja asi keerulisemaks, aga „puhata ja mängida“ reeglist veel ei loobunud. Kooli algus on niigi suur elumuutus. Lisaks kui Noorem on „igal alal andekas“, siis Vanemale päris kõik asjad ei sobi.
Kõigepealt ma loobusin koolis ülipopulaarne olevatest kaunite kunstide tundidest. Olin juba varem otsustanud, et seal pakutav pole minu lapse jaoks, aga kui teised vanemad entusiastlikult kilkasid, et miks ei pane, see on ju nii lahe, siis lõin korra kõhklema ja saatsin ka osalemismeili ära. Omal on loomulikult lihtsam, kui huvitegevus toimub koolimajas. Kahjuks või õnneks sealne juhataja ise erilist entusiasmi üles ei näidanud ja nii jäigi see tehing katki.
Majast väljas hobidega teises vahetuses käival lapsel siiski palju võimalusi ei ole. Hommikul lihtsalt pole suurt midagi ja õhtul pole kool lihtsalt veel selleks ajaks läbi. Lisaks tahtsin valida midagi, mida ma ise lastele õpetada või koos teha ei suuda. Lõpuks sai nii, et Vanem käib sel aastal kaks korda nädalas tütarlastekooris Nõmmelill.
Esialgu tundub olevat täiesti paras koormus. Laps läheb sinna rõõmuga ja pärast särab nagu päike. 1. klassi omad on seal kõige nooremad, aga suuremad on väga sõbralikud ja hoiavad pisemaid väga. Mingit võistlusmomenti ei ole, ainult puhas koostegemise ja gruppi kuulumise rõõm. Laupäeval oli neil juba esimene esinemine ka, said rahvariided selga ja lõid patsid läikima. Edasi tulevad isadepäev, jõulud, laulupidu ….
Ainult sellest on praegu, kui koolis on esimene veerand peaaegu läbi, kahju, et mingi liikumistrenn jäigi valimata. Praegu käime seal laulukooris jalgrattaga, aga mis siis saab, kui lumi maha tuleb? Kooli juures ongi kõige nõrgem osa liikumise järsk langus. Kui lasteaias pidi 1-2 korda päevas väljas käima ja kaks korda nädalas olid ka liikumistunnid, siis koolis on kehalise kasvatuse tund kord nädalas, seal on kaks klassi koos ehk siis 50+ last ning nad on isegi sel ilusal sügisel kogu aeg saalis olnud. Ja 10 minutit hommikul kooli jalutamist ja õhtul teist samapalju tagasi pole ka kaugeltki piisav. Nii et liikumises tuleb last ise hoida.
Ja kui juba Nõmme Kultuurikeskuses käimiseks läks, mis on muide väga tore maja, lubasime Nooremal tsirkusetundi minna. Sinna oleme teda tema hulljulguse tõttu juba mitu aastat tahtnud panna, no et las rakendab oma energiat otstarbekalt, aga alati oleme proovitunni ajal linnast ära olnud ja omal pole ka seda viimise ja toomise entusiasmi olnud. Kui tsirkus talle veel ka järgmisel sügisel meeldib, tuleb hoida sõrmed risti, et tunniplaan ka edasi käimist toetaks. Olen kuulnud, et sel aastal vist päris hästi ei sobinud. Teise vahetuse rõõmud.
No ja sel aastal otsustasin ka ise omale mingi kodust väljas hobi valida ning käin nüüd 1-2 korda nädalas siinsamas kodu lähedal rühmatreeningus. Ma olen väga rahul, et leidsin selle taasalustajatele mõeldud trenni, kus sammud lihtsad ja tempo aeglane ja ehk ei tule nüüd ka motivatsioonilangus nii kergesti. Neljapäeviti aga viin ja toon lapsi lasteaeda-koju-Nõmmele-koju-Nõmmele-koju jalgrattaga ja saan umbes 15 km rattatrenni ka. (Teistel päevadel liigume ka ratta, aga siis ei ole see logistika nii keeruline).
Vot selline on meie käesolev hobitegevuse aasta. Loodan, et ei ole seda nüüd üle- või alaorganiseerinud, vaid on saanud täpselt paras.
