Männikjärve raba matkarajad
Suve hakul otsustasime, et sel suvel me kuhugi välismaale ei lähe. Naudime rahulikku olemist Hiiumaal, kus me suviti elame, ja kui tekib võimalus, siis vaatame kodumaal ringi. Geopeitus on meile näidanud, et avastada annab siin küll ja veel.
Võimalus tekkis nii, et laps läks Lõuna-Eestisse laagrisse ja nii, et bussiga viidi, aga pärast järele pidi igaüks ise minema. Juba kella kaheteistkümneks. Hiiumaalt sinna sõiduarvutaja andmetel tervelt 9 tundi sõitu ja seda ka siis, kui kusagil söömas, pissimas ja vaatamas ei käi. Natuke palju või nii, tuleks juppideks teha. Nii sõitsime hommikul Tallinna, pakkisime asjad ringi, ootasime Issi töölt koju ja panime lõuna poole ajama. Valisime Piibe maantee, käime vahepeal ujumas, sõidame paar tundi ja vaatame, kuhu kanti välja jõuame. Me tavaliselt mingeid plaane ette ei tee, nii satub tavaliselt palju suurematesse seiklustesse.
Jõudsime Jõgevamaale ja Endla looduskaitseala lähedale. Seega sai ööbimiseks valitud Tooma lõkkekoht Tooma külas Linajärve ääres. Selleks kasutan RMK äppi. See on iseenesest täpselt Endla looduskaitseala keskuse ees. Natuke privaatsem on sealkandis kahe järve vahel olev Linajärve lõkkekoht, aga nii palju ilusam see polnud, et oleks olnud mõtet oma laagrit sinna tassida. Esimesele plussiks veel imetore paadisild.
Kui juba nii vingesse kohta maandutud, siis ei raatsi hommikul kaua magada. Ajasin ennast 2 tundi enne teisi oma laua kohal rippuvast rippvoodist välja, et minna tutvuma Männikjärve, raba ja sealsete matkaradadega. Radu on seal võimalik valida mitmeid, erineva pikkuse ja maastikuga: Männikjärve matkarada (2,2), Männikjärve raba õpperada (7,3 km), Endla järve matkarada (8 km). Mina sattusin sinna Männikjärve õpperajale. Nägin loomi, nägin marju ja seeni. Näiteks mingi valge harik. Harikuid on palju ja mina neid täpselt koju ajada ei oska, aga ehk pole vajagi. Järve taga punetas mets pohladest. Mina pole vist kunagi neid nii palju korraga näinud. Järv ise on ovaalse kujuga ja väga madal, keskmine sügavus 2 meetrit, millest vähemalt 1,1 meetrit on pehme muda.
Kui rabasse jõudsin, oli päike pilve tagant juba välja pääsenud. Raba on eriline selle pärast, et alates 1950 viiakse siin läbi ilmavaatlusi ja jälgitakse vee liikumist rabas. Laudteid on matkarajal kokku 1,3 kilomeetri jagu ja äge on see, et sillad viivad ka üle laugaste. Rabas on imeilus laugastevöönd ja keset laukaid 7-meetri kõrgune vaatetorn.
Mine sa välja nii vara kui tahad, ikka jääb lõpus ajast puudu. Pidime ju kell 12 Lõuna-Eesti olema, mina aga jäin rabasse pildistama. Lihtsalt need hommikused värvid olid nii lummavad. Loomulikult katkestas idülli telefonikõne küsimusega: “Kus sa oled?”
Rabast välja jooksin, sinna looduskeskuse juurde on tegelikult üsna lühike maa, aga hobuste koplis kiilus mõistus kinni. Ees elektrikarjus ja eramaa silt. Peale kõhklemist lipsasin sealt ikkagi läbi, sest kiire ju, aga praegu on loodusegkoos.ee lehel punaselt kirjas, et praegu sealt läbi ei saa ja rada on loodusest ümber suunatud. Hea teada. Võib-olla oli juba siis, aga mul hoog nii suur, et ma neid viitasid ei märganud.
Igal juhul lõpp hea, kõik hea ehk siis Lõuna-Eestis olime täpselt õigel ajal. Kas ma sinnakanti veel matkama lähen? Tõenäoliselt lähen, sest Endla järv on ka midagi, millele tahaks pilgu peale visata. Vee peal on sealkandis natuke liigutud, aga maad mööda on hoopis teine tera.
Minu teised seiklused leiab näiteks lehelt MATKAD.
Lõpuks video ja mõned pildid veel ka.
