XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”

Meie peregi käis laulupeol. Kellele esimene, kellele teine ja kellele teab mitmes. Ja kuna laulupidu lihtsalt on nii emotsionaalne üritus, siis tuli sellest üks igavesti pikk jutt.

Eellugu

Oma esimesele laulupeole viis mind isa. Käisin siis tõenäoliselt algklassides. (Tõenäoliselt siis ka noorte laulupidu aastal 1987, aga võin ka eksida). Kõigepealt pidi vaatama rongkäiku ja siis vahtima Lauluväljakul teiste tagumikke. Oli palav, oli siga igav, aga midagi teha ei tohtinud ja ära minna ka ei saanud. Igal juhul sain sellest nii halva mälestuse, et pole siiani kunagi enam Laulupeole kippunud.

Lavale oleks ehk teine asi, aga Hiiumaal koolis käies ei tekkinud selle 12 aasta jooksul kordagi ühegi kollektiiviga mingit minekuteemat. Või kui käisimegi kusagil Kärdlas ettelaulmisel, siis edasi igal juhul ei saanud. Ei mäleta, miks meil kunagi ei olnud võimalust minna.

Nüüd tekkis Vanemal isegi kahe kooriga võimalus minna. Sügisel panime ta tütarlastekoori Nõmmelill ja kooli mudilaskoori valiti ta ka. Laulupeole said mõlemad koorid ja meie valisime minna väiksemaga. Tagantjärele tundub, et kooli kooriga oleks lapse saatjana lihtsam olnud. Nad liikusid koos, nii ettelaulmisel, kui ka Lauluväljakul.

 Laupäev

Laupäeval minu arvamus laulupeost ei muutunud. Palju sõitmist ja meeletult külm oli ehk siis väga väsitav päev nii lapsele kui ka tema saatjale. Laps tuli ise proovi viia ja kuna oli pikk päev ja meeletult külm, siis kästi nad ka vahepeal koju sooja ning puhkama viia.

Lauluväljaku ümber oli juba laupäeval parkimine ainult bussidele, seega käisime bussiga. Väga hull ei ole. Kui hästi planeerida, siis saab siit Nõmmelt Oru peatusesse poole tunniga.

Hommikul ei teadnud ma veel sellest transpordi värgis muidugi midagi. Tallinlane küll, aga no ei tulnud meelde, mis peatus seal Lauluväljaku juures on. Olles teinud koostööd Lauluväljakuga ja seda lehte korduvalt uurinud, mäletasin, et neil nagu oli kusagil kirjas, kuidas sinna saab. Kahjuks on see nii hästi ära peidetud, et minusugune loll ei leidnud.

Õnneks on olemas sõber Google, mis ütles, et Oru peatusest on ainult 100 meetrit minna. Ma isegi ei teadnud, et selline peatus on olemas. Aga kui kuhugi on ainult 100 meetrit minna, siis loomulikult valisin selle. Edasi on Tallinn.ee lehel oleva reisiplaneerija abil marsruudi koostamine juba köki-möki.

Busside kiituseks tuleb öelda, et ainult üks neist hilines sel päeval 4 minutit, kõik ülejäänu sujus täpselt nii kui peab. Tavaliselt mul ühistranspordiga nii positiivseid kogemusi ei ole.

Aga Lauluväljaku vahet sõitsin ma sel päeval 3 korda ehk siis veetsin pea terve päeva bussis. Õnneks viimase tiiru tegi koju jõudnud Issi ära. Lihtsalt, kuna olin üksi kahe lapsega, siis Nooremat neljaks tunniks üksi koju jätta ei julenu. Ta on meil ettearvamatu. Teisel korral pidi üldse kaasa sõitma. Õnneks olid bussid laupäeval täiesti tühjad.

Ise ma pressisin ennast õhtul ikka sisse ka ja vaatasin natuke läbimängu. Meeletult külm oli. Lapse õnneks pakkisin nii sisse, et tal külm ei olnud. Juulikuus talvejope, kilepükste, kinnaste ja mütsiga, onju.

Pühapäev

Laps tuli üheteistkümneks Endla tänavale rongkäiku viia. Mõtlesime minna bussiga, aga ka see oli loomulikult viga. Propageeriti küll, et tulge peole bussiga või rattaga või jala, aga bussid sõitsid ikka nagu igal pühapäeval ehk siis neli kord tunnis ja siis ka tuli lühike buss. Juba meie peatuses ootas 10 inimest, seega oleks pidanud ette nägema.

Igal juhul buss oli puupüsti laulupeolisi täis. Osad meie peatusest loobusid kohe, meile aga hõisati rõõmsalt, et no 2 mahub ikka veel, tulge aga peale. Ma suur inimene, aga katsu sa pisikesena seal teiste vahele pressituna olla. Aga kohale me saime ja ilm oli ka juba sel päeval natuke soojem.

Lapsele panin rahvariiete alla veel pikkade varrukatega pluusi ja tal oli väga ok. Kotis oli küll jope ka, aga seda ei olnud vaja.

Ma ise kimasin koju riideid vahetama, sest mul ju enda õmmeldud rahvariided ning kus sa neid ikka lehvitad, aga see oli viga vol miljon. Teadsin, et Tallinna kolonn hakkab liikuma kell 12 ja see on 2 kilomeetrit pikk, seega peaks nagu jõudma. Tegelikkuses läks kõik palju kiiremini.

Kui mina Narva maantee äärde jõudsin, liikusid sealt parajasti mööda teised Nõmme koolid. Kuna nad olid algul teisel tänaval, siis ei osanud arvata, kas meie koor on eespool või taga. Kindlasti oli kusagil mingi kava, mingi täpsem plaan, millega mina enne ei kohtunud. Jooksin ette ja Ellerheina juures jäin seisma. No E-täht peaks ikka üsna ees olema.

Tegelikkus olid kõik tähestikulises järjekorras ja Ellerhein oli vist hoopis Tallinna huvikeskuse Kullo koor Ellerhein. Seisin ja ootasin. Nägin ja filmisin ning pildistasin mitmeid tuttavaid, aga oma last ei olnud kusagil. Ja kui kõige lõpus tulev kiirabiauto juba paistma hakkas, pistsin uuesti jooksu.

Kõne Issile ütles, et nemad on juba kohal ja vaatavad rongkäiku laululava kõrval. Nemad kusjuures olid õigel ajal õiges kohas ja nägid meie Vanema tuleku ära. Jooksin ka Lauluväljakule, aga enne mind oli sinna jõudnud juba palju nutikat rahvast, nii et algatuseks tuli pool tundi sabas seista, et üldse Oru väravast sisse saada.

Kui seal seisin, saabus ka Ellerhein. 15 minutit Vanema koorist hiljem. Seega tegelikult ma poleks iial jaksanud, rahvariided seljas, nii palju seal Narva maanteel joosta, et oleks nendeni jõudnud. Oleks pidanud koos teistega otse Lauluväljakule minema. Siis olevat sisse ka ilma järjekorrata saanud. Aga see on tagantjärele tarkus, mis on järgmiseks korraks tõenäoliselt juba ununenud.

Teised läksid nii vara seepärast, et ehk õnnestub auto kuhugi lähemale ära parkida. Kõik lubatud kohad olevat juba täis olnud, aga kuhugi ikkagi olid saanud. Peolt tagasi jalutades olid täis ka kõik mittelubatud platsid, aga loodetavasti Mupsikud olid ka laulupeol ja keegi trahvi ei saanud.

Ei teadnud, kas Vanem peale pikka päeva tahab enam jala linna tagasi kõndida, sest bussid ju ka ei käinud. Tegelikult oli ta väsinud küll ja ei  tahtnud pärast enam isegi autonigi kõndida.

Aga pidu ise?

Võrreldes lapsepõlvega oli ikka mõnus tekil istuda ja nägi kõike ilusti ka. Ja laulud olid muidugi ilusad. Rahvas ümberringi kusjuures põhiliselt lobises omavahel. Ja meie Noorem sahmis ringi. Tema ei suuda endiselt sekunditki paigal püsida.

Olime täpselt nii kaua, kui mudilaskoorid ära laulsid ja mul õnnestus laps üles leida ning oma tekini tagasi ka navigeerida. Ostsime tee pealt kiirtoitu ka kaasa ning vaatasime kodus televiisorist lõpuni. Nii pool ja pool vaadates oli päris tore ehk mõlemal variandil on oma plussid ja miinused.

Vanem õnneks traumat ei saanud. Käia jaksas ilusti ja ilm oli ka viisakas. Aga ega ta asjale päris pihta vist ei saanud. Tundus, et lihtsalt tegi, mis kästi. Nautima hakkavad alles suuremad.

Viie aasta pärast, kui lapsed peaks sinna jälle minema (aga miks nad ei peaks), siis on nad juba nii suured, et omale peaks jääma puhas nautimise rõõm. Ehk hakkan siis ka mina laulupidusid lõpuks armastama, aga mudilastega kogemust siis muidugi enam ei saa.

Hetkel on aga suur pingelangus, nagu oleks millegi suurega hakkama saanud.

Ja veel, Vanema koori dirigent Maret Alango dirigeeris isegi laulupeol (üks seitsmeteistkümnest debütandist), küll mitte mudilaskoore, vaid poistekoore, aga uhke värk igal juhul. Kahjuks läks ta nüüd Nõmmelillest ära, sest järgmine päris laulupidu on juba tegemisel ja aega ei pidavat üldse olema. Sellest on küll ääretult kahju.