Kuidas avastada loodust
Juba üsna ammu on meie inimeste arusaamisest kadunud teadmine, et maa on kõige alus. Armastus oma maa vastu. Kes teab, see teab. Kes ei tea, see ei saa ega tahagi teada. Ometi tahaks seda, praeguseks juba suurt, probleemi kusagilt lahti harutama hakata. Teadmised on, tunnetus on, aga ostkusi ennast müüa silmnähtavalt ei ole.
Olen mitmelt poolt saanud sugeda, et ma ei kasuta looduse kirjeldamiseks teaduslikke termineid, aga minu arvates ei ole see õige. Iga inimene peaks algatuseks kuulama, vaatlema, katsuma, maitsma, nuusutama ja leidma oma sõnad, mis tema jaoks seda puud-taime-sammalt või muud loodusega seotut iseloomustavad ning looma oma isiklikud sõnad ja seosed. Nii jäävad asjad meelde. Tõenäoliselt tuleb see kooliajast, kus asju tohtis esitada ainult ühte moodi ja palju sa sellest ajast mäletad?
Võtame näiteks vahtra. Fakt on see, et see on Eesti kõige rohkem oksa otstest harunenud puuga, aga kas see on nüüd haruline, sõlmeline, harja moodi, pusa või midagi muud, jääb igaühe oma otsustada. Eriti tundsin seda siis, kui ise ühel matkal olles giid vahtrapuud kirjeldas ja mulle oli see kuidagi väga võõras sõnastus. Kuidas sina vahtrapuud iseloomustaks?
Või pihlaka talvised pungad on katsudes mõnusad pehmekarvalised, aga teaduse keeles ei tohi sa isegi mitte karv öelda, ammugi mitte, et ta on pehme, siidine või hoopis kassi moodi. Muide, ka pihlakas lõhnab väga omamoodi ja koor on üsna sile, nii et selle puu juures oleks avastamist küll.
Kui kuulama hakata, siis ka linnud laulavad väga erinevalt, isegi liigisiseselt. Rasvatihane, see kollase kõhualusega tegelane, oskab ainult kaht nooti, aga ka sellega annab igasugu imesid teha. Ei ole ainult sitsikleit-sitsikleit. Muide, keegi ei ütle kunagi linnulaulu kohta, et ta teeb valesti. Loodus on nii nagu see on ja alati täiuslik.
Kuidas avastada loodust minu moodi?
Mind vaimustab see vaatlemine ja tulemuste lihtsas keeles jagamine väga. Mulle meeldiks, kui igaüks looks kasvõi ühe päris oma seose mõne looduse osa kohta. Lastega käin metsas juba ammu, nemad võtavadki seda omaks just nii nagu see on ja on ka alati oma avastustest vaimustuses. Ainult kasvades kaob huvi (tulevad teised huvid) ja hiljem saab otsa isegi julgus tuttavast keskkonnast välja astuda. Ometi on arengu käigus inimene kõige pikemat aega olnud looduses ja ta tunneb ennast seal hästi. Kui kord välja saab, siis loodusest saab alati rohkem, kui sinna otsima mindi.
Hetkel olen loodusgiidi õpilane ja täiskasvanutele retki veel välja kuulutanud ei ole, aga kui keegi julgustaks, siis oskused oleks selleks olemas juba praegu. Minu retked oleks just sellised ise avastamise retked. Nime sinna juurde annaks mina.
Ehk kohtume kunagi kusagil, sest iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Sinnani aga saan pakkuda plakateid LOODUSKIIKER poes.
