Kui elada ei oska, võtab halama
Olen teadlik, et tänase postitusega rikun ma oma poliitiliselt korrektse blogi ära, aga ehk on kätte jõudnud aeg ka natuke arvamust avaldada.
Kirjutasin eile Pere ja Kodu blogis lasteaia lõpetamisest. Meil on ka kätte jõudmas see tähtis eluetapp, kus Vanem õde lõpetab lasteaeda ja läheb sügisest kooli. Minu meelest aga on meie lõpuürituste programm natuke liiga tihe ja kulutataks arutult palju raha. Et oleks poliitiliselt korrektne, siis summadest siiski ei rääkinud.
Lasin nüüd hiljem selle teema ka Googlest läbi ja mida ma vastuseks loen? Et elame ju üks kord ja laps lõpetab lasteaia üks kord ning loomulikult tuleb siis võimalikult palju kulutada. Et vaesuses on inimene ikka ise süüdi ehk kui sina ei oska elada, siis ei saa elada, et teised ka ei oska. Lapsed on nii kullakallid, et neile kulutamine on iseenesest mõistetav. Et vähese haridusega ja halva eesti keele oskusega inimesed oskavad paju paremini elada. Et kalleid kingitusi õpetajatele tehaksegi seepärast, et õpetajad tahavad. Et vaesed ei julge sellistel aruteludel suud lahti teha, sest keegi ei taha näida vaene. Et need on imelikud, kellele ei meeldi mõttetult ülepakutud üritused jne.
No mida? Ja kuhu edasi? Ja edasi lähebki ainult hullemaks. Kui olen siin või seal kurtnud lasteaialaste peale kuluva raha üle, siis öeldakse, et mis sa kurdad, vot kus koolis hakkab alles raha minema. Ja olen ka kuulnud, et kohe-kohe tuleb iga, kus lapsed hakkavad omavahel hinnanguid jagama, kes on rikas ja kes ei ole. No et kellel on suurem maja, rohkem taskuraha või kasvõi rohkem Monster High´sid. Ja et väga suure tõenäosusega asun varsti koolivägivallaga tegelema, sest kuigi me elame Nõmmel ja meil on üsna suur korter, ei ela me siiski oma majas. Lisaks ei poolda ma asjade kultust ega raha eest ostetud emotsiooni, sest tavaliselt ei võrdu kulutatud raha summa saadud emotsiooni suurusega.
Tõenäoliselt olen ma lapsed saanud valel ajal, sest minu jaoks on tõeline rikkus passiivne sissetulek, millega elab mõnusalt ära ja seda juba arutult kulutades ei saavuta. Lugege kasvõi Robert Kiyosakit. Ehk siis kui mul ka oleks megapalju raha, siis ma pigem investeerin selle tuleviku tarbeks. Aga kui paljudel meist on investeeringuid?
Täiesti hämmastava kokkusattumusena on mu lugemislauale hetkel sattunud Minu Soome, kus Kaja Saksakulm Tampere silmade läbi. Kindlasti loeb siin palju autor, aga mulle jääb raamatust mulje, et soomlased ei kuluta arutult ja on väga kokkuhoidlik ja kalkuleeriv rahvas. Millal selline suhtumine kord meie maale jõuab?
Samas arvan, et ehk vanusega jõuab. Raamatu autor on natuke vanem naisterahvas ja julgen arvate, et ka meil on vanemad inimesed juba oluliselt kalkuleerivamad kui noored lapsvanemad, kelle esimene laps jõuab sellesse tähtsasse eluetappi. Samuti julgen ka loota, et see on ainult Tallinna rikkamate piirkondade ja naabervaldade probleem.
PS! Selle postituse pildid on fotopangast.
