Island 2018 ehk kogu aeg pilves

Eessõna

Kui ma 9 päeva enne väljasõitu Islandi seiklusele JAH ütlesin, mõtlesin kogu ülejäänud 9 päeva, miks ma seda tegin? Iga asi on ju millekski hea.

Island ei ole kunagi minu unistuste nimekirjas olnud. Mingid geisrid ja vulkaanid ei ole mind ahvatlenud. Jah, liustikule tahaks, seda ei saa salata, aga kas see peab just Islandil olema?

Hõimlased käisid seal koolivaheajal ehk siis kolm nädalat varem. Pidime pärast pilte vaatama ja teed jooma, aga ikka ei midagi. Sõbrad olid juba palju varem jah öelnud. Testisid magamiskotte ja tegid trenni.

Aga ju see seikluse maik oli asjal ikkagi juba algusest peale juures, sest seiklus see nädal oli. Ja täiesti minu masti puhkus oli. Oli sporti ja oli palju ringi liikumist, ei millegi otsustamist ega mingeid kuupäevi. Vahelduseks on nii väga hea.

Aga alustame uuesti algusest. Minul selle üheksa päeva jooksul suurt rohkemaks aega ei olnud, kui püüda ette teha töö, mis võib vahepeal kiireks osutuda, organiseerida ära laste riided ja liikumised ning püüda Hiiumaal kartul maha saada, mis muidugi ei õnnestunud.

Varustus on varasemast olemas. Kogemus Teravmägedega on olemas. Ega sealt Islandilt midagi paremat loota ei olnud. Ainult jope ostsin küll uue. Polnud kindel, et mu üle 10 aasta vana tubli kaaslane lubatavat vihma üle elab ja 7 päeva märg olla on natuke karm.

Kaasa tuli täispuhutav madrats otse Hiinas. Prooviks ostsin 35 dollari eest. Seljas vedada on raske, aga muidu külma pole küll läbi lasknud, ei siin ega seal. Magamiskott on ostetud Matkamaailmast ja mugavustemperatuur on -2. Samuti suurepärane kaaslane. Selga soe pesu, kaks fliisi (õhuke ja paks), laagris passimiseks sulejope, see tuttuus koorik (ilma voodrita) jope, jalga soojemateks hetkedeks retuusid, õue softshell püksid ja lisaks olid ka ühed veekindlad kaasas. Neid ilmtingimata vaja ei olnud ja vihmakeepi ei võtnud üldse kotist välja.

Eks see ilm seal Islandil imelik ole, tuuline ja vihmane ning kui sajab, siis ikka kõvasti. Meie vihmad tunduvad selle kõrval nüüd suisa tibutamisena. Aga muidu öösel miinusesse ei läinud ja päeval temperatuur üle 10 kraadi ei tõusnud. Samas olemasoleva riietusega täiesti tehtav. Ei osanud küll millestki rohkem puudust tunda.

Ahjaa, lisaks matkasaabastele võtsin Magazinist kaasa mingid Ukraina päritolu kerged voodriga kummikossid, nendega oli ka väga mõnus ringi lasta, kui just mäkke ronimine ei olnud. Vett sisse ei tulnud ja jalad külmetama ka ei hakanud. Kindlasti saavad ka Eestis minu garderoobis aukoha. Võib-olla isegi Nõmme vahel liikudes.

Esimene päev (20.05.2018). Islandile jõudmine. 

Välja sõitsime juba pühapäeva lõuna ajal. Riiga sõit võtab nii 4,5 tundi ja mulle kohe üldse ei meeldi, aga m idagi ei ole teha, lennupiletid on sealt alustades kõvasti odavamad. Plussiks on see, et saad juba hakata reisikaaslastega tutvuma. Mul seekord oli ainult kolm inimest, kellega ma varem kusagil käinud ei olnud. Ühelt poolt hea lihtne, tead, kellega ja kui palju näiteks mingit nalja võib teha või kuidas ta reageerib mingis olukorras, aga teiselt poolt on uued tutvused alati kasulikud. Eesti matkamaailm on nii väike, et varem või hiljem tunnevad kõik kõiki. Mina muide liitusin nii hilja, et isegi tutvumisõhtul (või oli see koosolek) kahjuks ei käinud.

Riias panime autod lennujaama parklasse, loopisime köied, rauakola ja muud asjad kolme allaantavasse suurde kotti ja ega seal lennul suurt midagi põnevat olla saagi. Wizzair lendab Riiast Reykjaviki kaks korda nädalas. See Wizzair on mulle kogu aeg tundunud imelikuma lennufirmana kui Ryanair, aga siiski odavlennud, nii et peaks ehk nende lehelegi lõpuks konto tegema.

Kolm tundi hiljem maandusime Reykjaviki Keflaviki lennujaamas, mis on tegelikult 50 km linnast eemal põllul nagu ikka. Kell näitas 19.20. Eesti ja Islandi ajavahe on 3 tundi, õnneks mulle sobivamas suunas. Lennukitrepil pidi külm tuul pikali puhuma ja ma arvasin, et seda nädalat ma sellise ilmaga küll üle ei ela.

Poisid läksid rendiutodega tegelema. Nagu ikka paberimajandus, kriipsud-kraapsud vaja üle vaadata jne. Võttis omajagu aega. Ma isegi ei tea, mis firmast Boss need rentis (Boss ei tahtnud boss olla, aga las ta siiski olla). Saime kaks 4×4 DACIA Duster´it. Ühe musta ja teise valge.

Kui aga Reykjaviki ainsa 24/7 poe juurde jõudsime, et toiduvarusid ja gaasi soetada, selgus, et see on kinni. Või noh, et tehakse lahti küll, aga alles kell 00. Nelipühad või nii. Ja kell ei olnud veel kaugeltki südaöö. Süüa oli ikkagi vaja ja lõpuks näksisime ühest bensukast soetud kiirtoiduga. Sealt sai ka hommikuks kohvipuru, saia-leiba ja leivakatet kaasa võetud.

Edasi Reykjaviki kämping. Palju rahvast ei olnud. Selgus, et kell 12 pannakse avalikud ruumid, kus saab pissida ja hambaid pesta, kinni ja edaspidi tuleb sellega tegelda kõrvalolevas majas. Suundusime siis mingi pundiga sinna.

Kuna hambad saime pestud erineval ajal, läksin ees telki magama. Ja kuna kell oli tõesti juba meie aja järgi paduöö (kolme-nelja vahel), muutusin ka päris ruttu uniseks. Nii et ei jaksanud kuidagi reageerida, kui teised tagasi tulid ja selgus, et üks seljakott on telgi ukse kõrvalt kadunud.

Aga need teised, hiljem tulijad, asusid tegutsema. Kammisid põõsaid ja muud ümbruskaudset, tegelesid politseiga jne. Selguski, et jah, vahel käivad siin vargad. Selgus ka, et meie tüdruku kott ei olnud ainuke, mis tuuri pandi. Kahjuks ei leitud ei kotti ega selle sisu, kuigi laialiloobitud matkavarustust oli vedelenud siin ja seal.

Teine päev (21.05.2018). Politsei, pood ja Hekla

Kui hommikusöök söödud, siis ründasime jälle seda ainsamat poodi, mis pidi lahti olema ja nii see tõesti ka oli. Kes ostis toitu, kes omale uusi riideid. Aitasime neid valida. Ja lõpuks kamba peale kokku korjatud asjadega ja uute ostetud riietega A selle nädala üle elas.

Edasi tuli veel politseist paber hankida, et varastatud ja mis varastatud ning palju maksis. Kohe politseimaja taga oli bussijaam ja kohe maja taga meri. Läksin sinna korra vaatama, aga väga kaugele ei julgenud minna. No et niigi oleme palju aega kaotanud ja pärast kaotame veel seepärast lisaks, et mina olen linna kadunud. Oleks edasi läinud, oleks kõik tähtsad vaatamisväärsused ära näinud. See politseimaja on ikka väga linna sõlmpunktis.

Pärast selgus, et tegelikult polnud nad veel uksestki sisse saanud, sest uks oli lukus ja keegi kella peale lahti ei teinud. Peale kõnet kuhugi selgus, et ikka õige koht ja et keegi ikka peab lõpuks lahti tegema. Olge lihtsalt visad. Ja visadus viis tõesti sihile ehk lõpuks sinna sisse saadi ja paber hangiti.

Niisiis saime linnast alles lõunast minema. Aga Hekla pole kaugel, kaart annab 110 km ja poolteist tundi sõitu. Hekla (1491) on Islandi kõige aktiivsem vulkaan, mis viimati purskas aastal 2000 ja võib iga hetk uue paugu panna. Etteteatamise aeg pool tundi.

Igal juhul kui külastuskeskusesse kohale jõudsime, siis selgus, et tee, mis Hekla juurde viib, on kinni. Lihtsalt selle aasta mai on erakordselt vihmane ja kui selliste teede peal tallata, lõhutakse ära nii auto kui tee. Lisaks pole teada, mis seal mäes ees ootab. Oleks võinud ju minna, aga see oleks lisaks mäkketõusule tähendanud veel 13 km mäeni ja pärast sama palju tagasi ehk kaht päeva, milleks meil aega ei olnud.

Soovitati külastada hoopis üht teist mäge ja üht kohaliku tähtsusega koske. Kuna me ei teadnud veel, et Island on koski ja kosekesi täis, siis vaatasime üle.

Ja vaatasime ka selle näidatud mäe. Hekla oli kogu aeg vasakul silma all, samas tipp oli kogu aeg pilves. Mäkke mineva raja jaoks oli aga vaja saada üle selle kosega jõe ja sild oli ehitatud ikka väga kaugele sisemaale. Tea, kas sealt väga palju sisemaa poole enam saakski? Inimasustust igal juhul väga silma enam ei hakanud. Ja teed ümberringi olid endiselt kinni.

Tempot tehti päris head, nii et mina hakkasin oma võimetes juba kahtlema. Tipus olles ründas suur hall pilv ja kõik panid enne ilupiltide saamist jooksuga minema. See oli kõigest lumepilv, mis tõi isegi vikerkaare välja. Hämmastav tegelikult.

Edasi rohkem enam midagi ei juhtunudki. Leidsime kämpingu, panime telgid püsti ja kotid igaks juhuks autosse varjule, keetsime makarone, käisime pesus ja kobisime magama ning vihma kusjuures ei sadanudki.

Kolmas päev (22.05.2018) – turistipäev

Kolmas päev tõotas sadu. Ja ega see jama ennast kaua oodata ei lasknud ka. Külastasime siis teele jäävaid turismiatraktsioone.

Geysir

Geysir peaks olema oma kõrguselt teine geiser maailmas. Kahjuks pole ta juba 10 aastat pursanud. Meie muidugi silte ei lugenud ja passisime seal koos teistega vihmas vähemalt pool tundi. Keegi teadis et kohe-kohe ja oli juba tükk aega seisnud ka.

Küll aga purskas seal pisike ja armas Strokkur (iga 6-10 minuti tagant). Aurupilv oli küll suurem,, kui vesi ise, aga asi seegi. Ärme unusta, et temperatuur oli terve see nädal keskmisel t+7. Sellega harjus ehk kui soe pesu all oli, oli täiesti talutav.

Muidu aga täitsa huvitav kant – maa värviline, siit-sealt tuleb auru või mulksub midagi.

Gullfoss

Järgmine „peab nägema“ turistiatraktsioon on Gullfoss sealsamas lähedal. Masse oli seal veel rohkem, vihma sadas ka veel rohkem, aga käisime ja nägime. Langusi kaks ja kõrgus 32 meetrit, laius 20 meetrit lai. Igas sekundis kukub joast alla keskmiselt umbes 140 000 liitrit vett.

 

Seljalandsfoss

Enne õhtule jäämist tuli üle vadata veel üks kosk. Sellel käib kose tagant ka rada läbi. Vihma sadas, tuul oli kõva, aga kõik me käisime selle ringi ikkagi ära. Ja saime märjaks, sest tuul puhus ühe koha peal kogu kose rajale.

Peale seda võtsime öömaja otsimise päevakorda. Et mõlema auto rahvas saaks sõna sekka öelda, pidasime kinni juhuslikus bensukas. Et mitte niisama seal passida, võtsime ka midagi nina alla. Mina proovisin ära kohaliku Rasvapiruka Kleina. Ei midagi erilist, lihtsalt huvitava kujuga sõõrik.

Aga öömaja leidsime sealsamas lähedal. Booking soovitas ja bensuka perenaine nagu ka teadis. Kaks neljast tuba, aga kööginurka polnud. Kui aga poisid olid administraatoriga paar sõna juttu ajamas käinud ja tuli välja, et meie eestlased ning tema poolakas, siis lubati ka vannitoas natuke makaroni keeta ning isegi automaadist tasuta kohvi võtta. Me ei lasknud seda endale kaks korda öelda.

Neljas päev (23.05.2018). Eyafjallajökull

Hommikul tuli asjad nii seada, et seitsmest saaks liikuma. Plaanis oli Eyafjallajökull, see vulkaan, mis aastal 2010 Euroopas pikalt lennuliiklust häiris. Hetkel täiesti rahulik ja jääs.

Ega selle päeva kohta pikka juttu jutustada ei olegi. Päev oli 10 tundi pikk, vulkaan 1 666 meetrit kõrge, nii kui pilvepiirile jõudsime, siis sinna me ka jäime ehk siis pidevalt olime pilves. Valge siin ja valge seal. Ainult liustikujää on hele-helesinine. Nii et ka käimiskeppide augud olid neoonsinised ja jalajäljed olid sama sinised. Ainult pilti ei õnnestunud sellest saada. Hea, et tänapäeva navigatsiooniseadmed on nii head, et kannatab ka nii minna, et midagi ei näe.

Ja kui enne oli veel tore astuda, siis kassidega ei saanud enam üldse edasi. Pulss läks üles, vesi jooksis mööda kõhtu ja tatt voolas ninast. Veel selgus, kui oluline on sellistel hetkedel omada õige suurusega saapaid, õigeid sokke ja saapanöörid ka kõvasti kinni tõmmata. Peale 10 sammu oli selge, et ilma kannavillideta ma siit ei pääse. Õnneks liikusime ikka udus, seega oli vaja tihti teed korrigeerida ja sain saapanöörid tugevamini siduda ning ei mingeid ville.

Aga mägi ise oli imeilus, kui vahel 30 sekundiks pilve auk tuli. Kahjuks ühtegi asjalikku pilti telefoniga teha ei õnnestunud. Isegi ühtegi asjalikku tipupilti endast ei ole, aga ehk saab.

Allatulekust midagi erilist ei mäleta. All aga otsisime üles sealsamas nurga taga oleva loodusliku veega kuid mahajäetud ujula. Riietusruum oli väga räämas ja vesi mudane, aga soe, ujutav ja värskendav.

Arvasime, et oleme väga märjad ja väga väsinud ja ööbisime seekord majas. Sattus üks kolmene tuba (tüdrukutele) ja üks 12 nariga ühistuba mulle, poistele ja ühele japsile. Laotasime kohe kõik oma tõepoolest märjad asjad kuivama ja tekitasime toakaaslasele tõenäoliselt trauma.

Ja teise trauma veel. Kohaliku kuivatatud kalaga, mis on muide väga hea. Nosisime seda parajasti, kui japs tuli ja küsis: „Kas me sööme kala?“ Ja kalaomanik hüppas kohe rõõmsalt ligi, et kas tahad ka? Japs millegipärast kangestus. Ma ei tea kuidas ta öö meiega seal üle elas, aga hommikul, kui ärkasime, oli ta igal juhul juba kadunud.

Aga jube ilus öömaja oli. Viisakad toad, sõbralik perenaine, ühisköök koos vajalike nõudega, tee tasuta ja hommikusöök väga väga peen. Leidsin Bookingust lingi ka ja väga soovitan. http://www.booking.com/Share-8QAyRE

Viies päev (24.05.2018). Neljapäev on turistipäev. 

Päike paistab, aga meil on turistipäev, sest vaja on saada järgmise mäe alla.

Väike mäevaatega fotosessioon, sest täna on tipp näha.

Skogafoss

Kõrgus 60 meetrit ja algab Eyjafjallajökulli liustikult, jube järsk trepp sinna peale, mida eilsest kangete jalgadega võtta. Ja jube palju turiste nagu ikka.

Lennuk

Peaks seal kusagil üks rannas vedelema. Parklas ütles silt, et sinnani 3,5 kilomeetrit ja võtab 3-4 tundi. Otsustasime mitte minna. Iseenesest oleks huvitav olnud seal tühermaal tallata. Mingeid pidepunkte ju silma jaoks ei ole ja seega paistab kaugele. Aga lennuk siiski ära ei paistnud.

Reynisfjara Black Sand Beach

Jällegi punkt, kus lihtsalt peab käima ja laavatahukatele ronima ning pilti tegema, aga ei midagi erilist.

Vik

Täiendasime toiduvarusid, täiendasime joogivarusid, oli ka suur varustuse pood ja turistinänni pood. Sai kohvi ja süüa ka, kes mida tahtis.

Katla

Natuke Vikist eemal, ühel tuulisel parkimisplatsil, tegime õhtustest makaronidest lõunaks suppi. Infotahvel ütles, et kui Katla peaks purskama, viib vesi siit nii selle platsi, kui ka lähedaloleva silla. Kõrgus: 1 512 m, viimane purse: 1918

Vatnajökull

… on pindalalt euroopa teine liustik. Paistab teine juba tee peale siit ja sealt.

Kämping

Ei mingit napsu võtmist. Makaronid kõhtu ja kell 11 telki magamiskotti.

Kuues päev (25.05.2018). Hvannadalshnúkur

Hvannadalshnúkur, 2110 meetrit

Äratus kahe paiku, et kell 3 välja saada. Sajab. Lükkame mineku tunni võrra edasi. Nii et tegelikult alles pool 5 teele. Algus nagu ikka lumeta, siis lumega ja siis liustik, udu ja köied. Tuim astumine. Tundide kaupa. Aga tempo on hea aeglane, higistama ei võta ja nina tatine ei ole. Ning nii 15 ja pool tundi.

Jällegi õnnestub teha vaid paar pilti kuhugi kraatri serva kogunenud jäämassiividest. Tipus on udu. Ja tugev tuul. Ja pealelõunast lubab hakata tugevalt sadama. Isegi grupipilti ei tee, vaid kihutame allapoole. No et seal aega teha küll, aga jääbki see ühispilt tegemata.

See on piisavalt pikk aeg, et igasugu kurje mõtteid mõelda. No et kui seisma jääme, siis ütlen. Aga võimalust ei teki. Huvitav, et ühtegi eluliselt olulist otsust ka ei tulnud. Ju siis ei ole millegi üle järele mõelda.

Ja vähemalt 10 tundi tuli pissihäda kannatada. Katsu sa köies ja tugeva tuule käes keset liustikuplatood pükse maha ajada. Ühes kohas oli ideaalne võimalus maha jääda. Päike tol hetkel paistis, tuul oli jäämassiivi varjus. Kuna enne oli päris vastik tõus ja meil ei olnud kasse, piiksusin, et äkki need, kes ei julge, võivad maha jääda. Eestpoolt kästi kirka kõvemini maasse lüüa ja edasi tulla. Ega see kirka mind julgemaks tee, onju. Aga õigus neil muidugi oli. Hetke pärast mattus kõik uuesti pilve. Vot lähevad teisest kohast alla või kukub mulle vahepeal mõni jääkamakas pähe. Katsu sa siis otsida. Aga jube hea oleks seal pissida olnud küll.

Alla tulime siiski sama rada mööda, mille navigatsiooniseade enne ette vedas. Isegi üks väike praoületus ja sissevajumine oli ja mõni pragu paistis siin-seal veel, aga ei midagi hullu.

All kukkusime autos rummi jooma ja kõige lõpuks õhtusöögiks makarone keeta ei viitsinudki. Aga ei saa öelda, et lõbus poleks olnud.

Seitsmes päev (26.05.2018). Lihtsalt laupäev. 

Vatnajökulli alused liustikujärved (Jökulsárlón ja Breiðárlón) ja tagasisõit Reykjaviki.

Þingvellir

Umbes 40 km Reykjavíkist põhja pool. Þingvellir on koht ja rahvuspark Islandil. Seal tuli 930. aastal kokku maailma esimene parlament Alþing. Þingvellir kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.

Lisaks kohtuvad seal Põhja-Ameerika ja Euraasia laamad, mis pidevalt üksteisest kaugenevad ja vahe on täitunud kristallselge veega. Seega on see geo-rebend väga popp koht sukeldujate seas.

Siinkohal tekkis paar lahknevat arvamust: kas minna ööseks Reykjaviki (ja vaadata ka ööelu) või ööbida kusagil eemal. Lõpuks otsustas see, et kusagil eemal ei olnudki midagi sobivat saada ja isegi pealinna sobivas hinnakalassis kohad läksid nagu soe sai. Niisiis ööbisime Reykjavíkis. Nagu ikka, läheks ülejääkide söömiseks ja ülejääkide joomiseks ning linna ööelu vaatama ei jõudnudki. No mis sa kell 4 hommikul ikka enam vaatad 😀

Kaheksas päev (27.05.2018). Reykjavíkis ja koju

Hommikul vaatasime ka siin üle kohalikud vaatamisväärsused ehk siis Harpa kontserdimaja ja kuju Solgar. Siis suundume viiekesi kohalikku basseinikompleksi, teised tegid paaritunnise kohaliku arhitektuuriga tutvumise ringi. Olevat väga silmiavav olnud. Basseinipääse maksis 8 tugrikut ja mõnus oli, lisaks erineva kuumusega aukudele on seal ka jääkülm vesi.

Ja ega seal rohkem midagi enam ei olnudki. Lennujaama, suures pakid alla ära, ise peale ja 3 tundi ööune järele magamist. Riias lennujaama parklas mõned kallid ja igaüks oma teed. Aga autos tuli 4,5 tundi veel intelligentset vestlust arendada ja vot see oli reisi kõige suurem katsumus.

Tänan grupijuht Markot, kes mu viimasel hetkel kaasa võttis ja toredaid tiimiliikmeid. Teiega seikleks iga kell jälle!