Imeloom Pärnus Rõõmsate Laste Festivalil
Niisiis Rõõmsate Laste Festival.
Kui ma oleks sellest kirjutanud kohe, poleks ma suurt palju positiivset kirja saanud. Õnneks polnud kohe kirjutada aega. Nüüd on see juba lihtsalt üks mälestus ja emotsioonigi enam ei ole.
Niisiis olin teinud juba kevadel, vist aprillis, otsuse minna. Ega ma eriti ei pingutanud. Inkubaatorist arvati ka, et jaga aga visiitkaarte, räägi inimestega (mida nad vajaksid, kas nad üldse vajaksid, äkki veel mingeid ideid, mille peale me ise pole tulnud jne) ja korja uudiskirja jaoks meiliaadresse.
Kaasa tegin 300 visiitkaarti (need tuli ikkagi kujundada ja tellida ning trükikojast ära tuua. Sai kaks erinevat kujundust), umbes 30 kostüümimütsi ja A4 formaadis fotod seinale riputamiseks, sest kui müts on ikka laual lötsis, siis sellest õiget aimu ei saa. Ja arvasin õigesti. Umbes 90% nendest, kes üldse minu laua poole vaatas, leidis, et tegu on maskidega.
Kodulehe esimese variandi lükkasin kah üles. Töötavad nii imeloom.com kui ka imeloom.ee
Igal juhul need pildid olid liiga väiksed ja renditelk tumesinine ehk siis kottpime ning need pildid ei paistnud lihtsalt välja. Ja midagi muud silmatorkavat mul seal tõenäoliselt ei olnud. Ei olnud ma ka ise oma rebasemütsi ja oranži lapiseelikuga kuidagi silmatorkav, sest otsa julgesid ikka väga vähesed inimesed vaadata.
Muide, eriti uhke olen ma oma bänneri üle. Selle tegin ise oma pisikeste käpakestega. Tähed lõikasin vildist ja valge riie on fliis. Nõme jah, aga valik sai selline, sest fliis on minu kaubamärgi materjal. Ehk kunagi tellin näiteks Lipuvabrikust omale tõelise bänneri, eks aeg näitab.
Esialgu mul niipea enam kuhugi välja minna plaanis ei ole või noh enne ei lähe, kui välja mõtlen, kuidas siis ikkagi silmatorkav olla.
Sest oma eesmärgiga ma esialgu igal juhul feilisin. Visiitkaarte sai jagatud umbes 200 ja seda siis nii, et lihtsalt nendele, kes tundusid potentsiaalne sihtrühm olevat, kes väga ei tormanud ning kellel kõik käed juba täis ei olnud, pihku pistetud. Selge see, et praegu ei ole kostüümide ostmise hooaeg. Eestlane ostab asju ainule häda pärast, mitte seepärast, et see võiks kuidagi niisama lõbus või arendav olla.
Uudiskirja jaoks andis aadressi ainult üks tuttav, aga tema on niikuinii minu tegemistega ilusti kursis, seega ei lähe arvesse. No ja rääkida ei tahtnud ka pea mitte keegi. Selle kaheksa tunni jooksul nägin täpselt 5 tuttavat, kellest siis 3 ka paar sõna ikka juttu ajasid ja neile lisaks mõni see „päris klient“ oli valmis paar sõna juttu puhuma.
Nii et ikka ei tea, kas Eestile on Imelooma vaja või peaks ikka ainult piiri taha vaatama. Või kas uudiskirja on vaja või renti? Jube raske on ikka tundmatu olla ja tuntuks saada 😀
Aga muidu, Pärnu on nii ilus linn. Vähemalt hommikuti. Läksin nii vara, sest info korraldajatelt oli selline, et kohti jagatakse kohale laekumise alusel ja parkida tuleb kus iganes. Kuna ma ei tea Pärnust tõesti mitte midagi, võtsin selleks parkimiseks ja üldse koha üles leidmiseks aega. Kohapeal selgus, et telk oli mulle tegelikult juba määratud ja see oleks mind ka veel kell 11 oodanud ja parkida sai kohe telkide taha murule. Nii et 9.12 olin juba vaba ja suundusin linna hommikusööki otsima.
Linn on muidugi sel kellaajal veel suhteliselt välja surnud. Õnneks kohtusin teel Gätliniga (tervitan Pärnu lapsehoidjaid) ja tema näitas mulle õige suuna kätte. Muidu oleks ehk söömata jäänudki, sest Pärnus tehakse enamik kohti alles 11 lahti. Igal juhul sain suure kohvi ja suure omleti ja tagantjärele on kahju, et peale ürituse lõppu kohe Tallinna tagasi kihutasin. Päike paistis, pärnad lõhnasid, lilled õitsesid. Ehk sattun lähinädalatel tagasi.
Hetkel võtan selle projektiga aga vähemalt kaheks nädalaks aja maha. Ehk aitab mõtteid korrastada.
Ja õppisin ma seda, et visiitkaartide jagamiseks ei ole vaja telki rentida, vaid palju tõhusam ja lõbusam oleks olnud selle rebasena lihtsalt platsil ringi sebida 😀
