Loodusalased katsed koos lastega: ajatamine

Sel kevadel võtsime lõpuks kätte loodusalased katsed koos lastega. Mida me selleks tegime ja mida nägime?

Mäletan lapsepõlvest sellist sõna nagu ajatamine. Ajatamine on taime (või selle osa) tema puhkeperioodil lehtima või õitsele ajama. Mitmeid sibullilli (nt tulbid ja hüatsindid) saab ajatada. Eks paljud ole kevadel poest potis kohe-kohe lahtiminevaid nartsissisibulaid või hüatsinte ostnud, aga kas ka päris ise sibulaid mulda panna proovinud?

Mäletan veel lapsepõlvest, et talved olid siis ikka talve moodi ja lillesibulaid eriti kätte ei käinud. Vahel õnnestus mõni nartsissisibul või tulp hankida või siis sinilill välje kaevata, aga siis oli seda tõesti ainult üks.

Vahel panin tulbisibulad juba sügisel potti, aga need kas kasvasid toas liiga pikaks või külmusid ukse taga ära. Kord proovisin sügisel mulda pandud sibulaid ka poole talveni külmkapis hoida, aga ka seal oli liiga soe ja võrsed venisid pimedas lihtsalt välja. Tol ajal, üle 30 aasta tagasi, ei olnud ka poest igal ajal lillesibulaid saada. Seega tulbiõisi ei saanud ma kunagi. Aga põnev oli katsetada ja uurida küll.

Tahaks oma lastes ka tekitada huvi looduse vastu, seega kaevasin veebruari lõpus (27.02) Hiiumaalt paar nartsissisibulat välja. Maa sel talvel vist õieti jääs ei olnudki, nii et võta, kust tahad või palju tahad. Võtsin kaasa ka poti lumikellukesi ja paar nurmenukku, mille kõik panime aknalauale.

Kõige varem läksid lahti lumikellukesed ja need õitsesid soojas toas ka paari päevaga ära. Pilti neist teha ei taibanudki. Nartsissid läksid lahti juba 11. märtsil seega alla kahe nädala läks aega. Seevastu nurmenukud lahti ei läinud. Päris ära ka ei kuivanud, seega saan need Tallinnas aeda istutada.

Järgmisel korral (17. märts) tõin kaasa kirsioksi ja teist sorti nartsisse. Kirsiokste vette suhkrut ei pannud, sest pungad olid juba niigi suured. Taaskord kaks nädalat hiljem ehk siis 30. märtsiks oli nii nartsiss kui ka kirsioksad õites.