Keila-Mudaaugu matkarada kahel erineval päeval
Laupäeval käisime lastega Keila-Mudaaugu matkarada otsimas. Olgu öeldud, et ma Keilat ja selle ümbrust üldse ei tunne.
Kui panna Google kaardile Keila-Mudaaugu matkarada, suunab see sind Nurmenuku tänavale. Seal vaatas algatuseks vastu kurja moega tädi. Nii tundus kindlam tema käest üle küsida.
ja sain teada, et matkarada on küll, aga siin kõik eramajad ja siia ei tohi mitte parkida. Sõitsin siis tuldud teed tagasi. Keilast ikka midagi ei tea. Leidsin tee Selveri parklasse, et maad uurida. Facebooki hõiskele ükski keilakas ei vastanud. Googlest Keila tervisradade kohta midagi mõistlikku ei leidnud. Keila Tervisekeskus osutus ujulaks.
Aga kuhugi pidi keerama ja täiesti hea õnne peale leidsin selle terviseradade alguse ka üles, kus pidi ka matkaraja algus olema. Rada ei ole väga hästi tähistatud. Kaarti kaasa ei printinud, telefoni aku oli tühi. Nii me teisest punktist kaugemale ei jõudnud või no jõudsime, aga mitte sellel matkarajal.
Kui telefoni aku juba täitsa tühjaks hakkas saama, võtsime suuna algusesse tagasi. Ei taha nagu virisevate lastega niisama ka metsas ringi trampida.
Tee äärde ja huvitav puu, kuhu otsa Noorem püüdis ronida. Ja nii kui harude vahele sai, pistis kisama, et siin on herilased. Lasin tal kohe endale sülle hüpata, aga maas pistis ta jooksu ja kätega vehkima. Ja saigi 5 korda nõelata.
Tüübid olid päris kurjaks saanud ja püüdsin ka mind rünnata, aga sain vigastusteta minema. Aga Nooremal kisa taevani. Ja algatuseks tuli veel metsast välja autoni saada. Ja röökiski kogu tee, nii et terve Keila tõenäoliselt kuulis ja vaatas järele.
Seda, et ta paiste ei lähe, oleme õnneks juba varem välja selgitanud. Issi meil läheb, teised ei lähe. Ka praegu tundus, et ei juhtu taga midagi nii hullu, et peaks EMOsse kiirustama. Ostsin sealtsamast Selveri apteegist külmageeli. Aga see ei aidanud ja Nooremat ajas veel lisaks närvi, et see geel on mingi sinine lima, millega ta nüüd koos on.
Kodus andsin veel paracetamoli ka, aga selle oleks pidanud kohe sealt apteegist ostma. Oleks koju jõudes juba mõjuma hakanud. Aga iga valu saab ükskord otsa ja see hakkas ka juba koju jõudes vaikselt üle minema. hommikuks polnud enam aukegi järel. Tegelikult õnnelik õnnetus ja talle elu kogemus, sest sellisesse jamasse sattumine ei ole päris igapäevane ja vaevalt seda elus rohkem juhtub.
Hing ei andnud aga rahu ja käisin täna uuesti Keilas, et see Mudaaugu matkarada ikkagi üles otsida. Ütleme nii, et hea, et me eile seda õiget otsa üles ei leidnud. Rada oli pikem ja kõvasti igavam, kui ma arvasin ja kujutan ette, kuidas see lastele ei oleks meeldinud.
Varem teadsin, et jaamast sinna matkarajale on pikk maa. Nüüd, kui teadsin, mida otsin, selgus, et Keila staadionini on kõigest 2,1 kilomeetrit. Olingi umbes 20 minuti pärast seal.
Algus oli sama, mis eile, seega selle läbisin kiirel sammul. Aga edasi läks rappa. Loomulikult ei leidnud ka täna punkti nr 3 üles. Hiljem sain aru, et olen juba liiga kaugele tulnud. Panin siis kompassi järgi suuna Keila Lastekülale ja valisin esimese sobivas suunas mineva raja. Kuna matkarada läks edasi mööda kruusateed, siis ei olnud sealt edasi võimalik ära eksida. Seega neljandas punkt tuli ilusti kätte.
Rajal on 15 huvipunkti ja teeotstes nägin kokku umbes viit sellist suunaviita.
Minu jaoks kaks huvitavat punkti oli: Loigu keerdkadakas (8,2 meetrit kõrge ja ümbermõõt 1,4 meetrit, ühesõnaga võimas kadakas) ja Keila paemurd. Seal oleks ka lastele meeldinud.
Aga suurema osa rajast oleks võinud küll vahele jätta. Seda enam, et mulle ei meeldi kellegi tagaaedades kolada, sest seal kohtab tõenäoliselt lahtisi koeri. Ja umbes neljandas punktis tuligi mingi pisike pitsu tee peale välja. Õnneks ei hauganud.
Ja viimasesse punkti ka enam ei läinud, sest kuuldavasti seal midagi erilist ei ole. Tulin paemurru juurest otse staadioni juurde tagasi ja Keila Lauluväljaku ringiga raudteejaama tagasi.
Kokku: 16 000 sammu ja 12,5 km läheb siis kerge trenni ette. Kuna tagasi tulin 16.52 rongiga, siis aega kulus kohapeal natuke üle 2,5 tunni. Endomondo näitaski keskmiseks kiiruseks 4,9 km/h.
Ilm oli õnneks imeline, nii et tegelikult on natuke süümekad ka. Selle metsa asemel oleks võinud minna a) Klooga randa, oleks ujuda saanud või b) rabasse, oleks jõhvikaid saanud. Nüüd sain ainult naha soojaks. Ja, ok, natuke rohkem Keila kanti ka tundma 😀
