Vanadus ei ole mingi rõõm ehk mäluaugud
Ma ei ole mitte kunagi omale telefoni meeldetuletusi pannud, aga nüüd tundub, et peab seda tegema hakkama. Ma olen kogu aeg olnud uhke oma hea mälu üle – meeles on olnud sõprade sünnipäevad, lapse kooli algused (viiel päeval algab kool neljal erineval ajal) ja muud vajalikud asjad. Täna hommikul juhutus aga viimase nädala kolmas ämber.
Ma tunnen ennast lõpuks ometi olevat sõiduvees – palju on teha, seega palju vaja planeerida ja organiseerida ja omale tundub, et kõik sujub, aga need viimase nädala tagasilöögid. Tuleb välja, et mälu pole enam endine ja see on hirmutav. Mis siis veel vanaduses saama hakkab?
Aga nüüd asjast lähemalt ka. Neljapäeval pidin kaks pakki posti viima – ühe pakiautomaati ja teise postkontorisse. Noorem oli neljapäeval kodus ja Vanem käis koolis aktusel tund aega ära. Õhtul viisin ühe Nõmmele laulma ja kuna Issil oli lühike tööpäev ja ta viis teise tsirkusesse ise, läksin Järvele poodi. Sinna ma tihti viimasel ajal ei satu, aga näiteks kudulõnga lähemalt ei saa, nii et vahel tuleb ikka käia. No ja tagasi kodus olles jäid kuidagi need viimata pakid silma alla. Ja ma olin mööda käinud kahest postkontorist ja ei tea mitmest pakiautomaadist.
Kiire suhtlus kliendiga ütles, et pakki on ikka kiiresti vaja, seega käisin neljapäeva õhtul peale trenni veel pakki automaati viimas. Hea, et seda saab üheteistkümneni teha. Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama. Postkontorisse sain aga alles eile, sest need olid vahepeal lihtsat kinni.
Eile oli postkontori jaoks juba üks pakk veel juurde tekkinud. Ameerikasse minevatele pakkidele tuleb üks roheline kleeps peale panna. Kuna saadan neid pakke pidevalt, siis olen neid kleepse koju varuks küsinud. Saab lihtsalt postkontoris kiiremini. No ja eile tuli alles postkontoris meelde, et ma ei pannud ju kleepsu. Pole küll ämber, aga et sinnamaani oli see kleeps jälle nulliga mälust pühitud. Ja ma ei pakkinud mitte esimest ega kümnendat pakki.
Tänane ämber oli kõige valusam ja selle all kannatasid juba teised ka. Nimelt ei laki ma oma küüsi ise, vaid geellaki paneb peale keegi teine. Aega selleks pole lihtne saada. Ja tuleb välja, et mul oli tänaseks hommikuks aeg, aga ma lihtsalt unustasin. Pigem küll unustasin kontrollida, millal on. Ma teadsin, et homme on. Ja juba aega pannes teadsin, et see päev on teisipäev. Muidu ma poleks omale sellist aega pannud. Ainult teisipäeviti läheb laps poole kümneks kooli ja mul oli plaan ise ilusti otse edasi minna. Ideaalne plaan. Üritan ikka selliseid asju ajada siis, kui lapsi kodus ei ole. Esmaspäeviti saadan ühe lapse lasteaeda, joon vahepeal kiire kohvi, teen pudru, saadan teise lapse kooli ja alles siis hakkan vaatama, mida oma nädalaga peale on vaja hakata. Nii et tegelikult oli see mäluauk tekkinud juba varem.
Nii jäi see vaene küünetehnik ka sinna üksi niisama ootama. Ja ma varem juba ütlesin, et neid aeg ei ole sugugi lihtne saada. Nüüd ma pean oma koledate küüntega veel mõnda aega ringi käima (ma ei salli üldse lahtisi lakinurki, mis jäävad kinni nii juustesse kui kindasse ja ma kisun need maha) või ise laki maha viilima. Või on veel mingeid võimalusi? Mida teie teeks?
Valus, väga valus. Häbi, väga häbi. Juba praegu tundub, et vanadus ei ole mingi rõõm.
Nüüd aga võtan oma kiirest ajast natuke aega lihtsalt niisama rahus ja vaikuses lakke sülitada. Aju vajab väga puhkust. Oma sahmimistest kirjutan aga millalgi edaspidi. Loodetavasti tuleb edukas nädal.
Kohtumiseni!
