Inimene ei pea ennast mitte halvasti tundma
Eelmisel nädalal popiks osutunud Pere ja Kodu portaali postitus ka siin.
Sattusin teisipäeval ühes seltskonnas rääkima emaga, kes oli otsustanud oma last mitte eelkooli panna ja tundis ennast seepärast väga halvasti. Aga miks peab moevooluga mitte kaasa minev inimene ennast halvasti tundma? Seda enam, et sellega, et eelkool ei ole paljudel juhtudel vajalik, nõustusid kõik.
Tegelikult tundsin aasta tagasi ennast samuti halvasti, kui lasteaias sügisesel lastevanemate koosolekul küsiti, kes läheb eelkooli ning mulle tundus, et peale minu tõstsid kõik käe. Eks nad enam-vähem kõik kusagil käisid ka.
Miks laps siis eelkooli viiakse? Kõige rohkem olen kuulnud põhjendust, et laps saaks aimu, mis koht see kool selline on. Milleks laps seda aimu aasta varem saama peab, ei osata enam öelda. Või et laps tutvuks õpetajaga/koolimajaga. Loomult aremate laste puhul on see kusjuures täiesti arvestatav põhjendus. Koolimajas aga võtavad õpetajad ja hakkajamad lapsed teised ilusti oma tiiva alla ja pole kuulda küll olnud, et keegi kuhugi koolimaja peale kaduma oleks läinud.
Minu enesekindlus on aastaga kõvasti kasvanud ja vähemalt praegu tundub, et valik oli õige. Niisiis minu Vanem ei käinud eelkoolis. Praeguseks on ta käinud kolm nädalat päris koolis ja seda, et midagi puudu oleks, pole märgata olnud. Kirjatähti nad veel lugema ei pea, kuigi need jooksevad aabitsas trükitähtedega paralleelselt. Lihtsalt, kes ei oska, see ei pea lugema. Vanem hakkas suvel oskama. Kõik ei pidavat veel lugedagi oskama. Mis ajaks nad peavad oskama ja teistel ka raskemaks läheb, ei oska mina öelda. Praegu on neil iga päev eesti keel ja matemaatika ehk siis õpivad tähti ja numbreid ja neil, kes oskavad, mitte midagi keerulist ei ole.
Ma ei tea, paljud Vanema klassikaaslased eelkoolis käisid, aga iga päev kuulen, et poisid lollitavad või isegi kaklevad tunni ajal, õpetaja on pahane ja teistel jääb see või too tegemata, sest enam ei jõua. Kui klassis on kasvõi üks lisatähelepanu nõudev laps, joondutakse ikkagi tema järgi. Muidugi arvata oli, et 28 lapse karjatamine saab õpetajale väga energiamahukas olema.
Kõige rohkem kartsin, et Vanem jääd suhtlemisel hätta. Ta nii tagaasihoidlik ja arglik, aga praegu suhtleb ta ka nendega, kellega koos ta siit lasteaiast ei läinud. Jah, piirkonnakooli tuli lasteaiarühmast siiski mõni laps veel. Praegu tundub, et tal on palju avalaid ja suure südamega sõbralikke klassikaaslasi. Igal juhul ka suhtlemine ei ole praegu probleem.
Ainuke küsimus on endiselt esimese nädala haigus. Kas ta siis oleks sellesse jäänud, kui ta oleks eelmisel aastal eelkoolis käinud? No et oli ikkagi mingi koolistress. Samas olid samal ajal samasuguses haiguses ka sama kooli vanemate klasside lapsed ning jäi ka Noorem.
Ma ise arvan, et kõik tahavad lihtsalt olla sotsiaalselt aktsepteeritud ehk siis pikalt ei uuri ega mõtle, sest kõik ju teevad nii. No kuidas sa ütled naabrile, et sinu laps ei käigi eelkoolis. Minul on selline vestlus peetud ja see ei jätnud samuti väga head tunnet. Tegelikult ei pea ei mina ega naaber oma valikut õigustama, olgu see valik siis milline tahes.
Igal juhul tol päeval oli see ema julgustamise eest tänulik. Ja julgustan ka teisi tegema otsus mitte naabrite, vaid oma lapse ning oma sisetunde järgi.
Ja veel üks mõte neile, kes end ükskõik mis põhjusel halvasti tunnevad. Sattusin kord lugema artiklit sellest, miks mõtete positiivseks muutmine elu paremaks ei muuda ja haarasin sealt kinni ühe mulle sobiva mõtte. Nimelt kui tuleb pähe negatiivne mõte, küsi endalt, kelle mõte see on? Inimeste mõtted pidid igal pool meie ümber ringi lendama ja me pidime neid vastu võtma nagu raadiod raadiolaineid, seega see süümõte võib täiesti vabalt olla kellegi teise oma ja kellegi teise mõtte pärast ennast halvasti tunda on eriti tobe.
Rohkem õnnelikke hetki!
