Nädalavahetus Lõunas – Obinitsa
Nii, see kiire nädal ongi saanud läbi ja ma hakkan puhkama. Puhkama hakkavad ka lapsed, sest ma ei usu, et kõigepealt külalised Hiiumaal, siis sõit Tallinna ning kõige lõpuks kaks ööd vanavanemate juures on väga lõõgastavalt mõjunud. Pigem mõjub raskelt iga kõrvalekalle rutiinist.
Aga nüüd asja juurde. Otsuse, et ma sõidan sel aastal Obinitsa sõbranna sünnipäevale, olin tegelikult teinud juba varem. Eelmisel aastal tulid just augusti algul esimesed suve palavad päevad ja siis polnud jaksu sõita ühest Eesti otsast teise. Selle järgi sai lapsele ka hambaarsti aeg sebitud, nii oli ka põhjust tulla linna päev varem.
Otsustasin minna rongiga. Ma pole rongiga Tartuski käinud, mis siis veel Lõuna-Eestist rääkida. Plaan oli minna lasteta, sest praeguseks on neid saanud juba mitu kuud ainuisikuliselt karjatatud. Lisaks neli tundi autoroolis tagaistmel kaklevad lapsed ei ole sama mis neli tundi oma aega rongis. Mmmm. Varusin kaasa kudumistöö, heegeldamistöö ja raamatu. Peaaegu oleks ka arvuti võtnud, aga viimasel hetkel hindasin selle liiga raskeks.
Selle plaani ainuke nõrk lüli oli natuke liiga täis rong, kusjuures isegi mitte Tallinnast, inimesed tuld peale teeäärsetest peatustest. Lugemiseks täiesti ok, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks seal kirjatööd teinud.
Niisiis rong Balti jaamast 8.13. Kuna rong sinna läks äärmiselt vara, siis otsustasin bussiga Kitsekülla minna. Samas ka sinna jõudsin esimesena ja sain märjal perroonil 15-20 minutit passida. Kusjuures selline märg, hall, vihmane ja märjad jalad saatsid mind kogu nädalavahetuse.
Rongietiketist polnud mul õrna aimugi, aga kuna ma pole harjunud kell 7 hommikul veel midagi sööma, tegin igaks juhuks teele võileiva kaasa. 4 tundi pole ikkagi naljaasi. Ainult natuke imelik oli seda täis rongis välja kraamida. Kui aga ühest peatusest tulid peale rattamatkajad ning hakkasid pirukaid sööma, võtsin ka oma võileiva välja. Selle peale võttis ka proua pinginaaber vorstisaia välja ning üle vahekäigu mees leidis kotist need suitsuvorstikepikesed, nii et tegelikult harilik värk.
Tartus tuli ümber istuda Piusa rongile, sest minu oma läks Valka. Selles rongis hakkasid peaasjalikult silma seenelised või matkajad, kes siis igale poole peatustesse laiali hajusid. Mul on lihtsalt jäänud mulje, et selle rongiga on ka RMK matkateele väga mõnus läheneda. Ja armas oli see, et kusagil täiesti karuurus oli isegi minul rongi vastas mees autoga, kuigi Piusast Obinitsa on umbes 4 kilomeetrit.
Niisiis kohal juba 12.30. Pakuti just kohvi ja võileibu ning siis aitasid varakult tulijad sünnipäevalapsel ettevalmistusi teha. Õhtupoolikul aga leidsime neljakesi, et rohkem ei jaksa süüa ja mullijooki nautida ning teeks õige Obinitsas ühe tiiru.
Ja vaatasimegi kõik pidude ja etenduste platsid üle, poed ja lasteaiad, muuseumi, kiriku ja surnuaia. Isegi järve ääres käisime ning järve kaldal on näiteks kuju Seto lauluema Hilana Taarka mälestuseks. Nüüd vaataks vast filmi ka hoopis teise pilguga, sest varem mul puudus igasugune side ükskõik millise setuga.
Puhtjuhuslikult saime ma kirikusse sisse, sest kirkuteenija oli just tulnud mingitele inimestele kirikut näitama. Rääkis, jagas küünlaid ning lubas kellatorni ka. Uhke värk.
Aga küla üllatas mind. Ometi samuti ääreala nagu Hiiumaa, aga rahvast tundus rohkem liikuvat ja aiad-teeääred kõik väga korras. Aga võib-olla nad just selle äärealaga ennast müüvadki.
Tagasi uuesti 4 tundi ja kui väga hästi tahta, käib sealkandis ühe rongiga ühe päevaga ära. Lisaks Obiitsale tasub siis ka Piusale pilk peale visata. Lõuna-Eestis on vahva! Ah, kuidas mulle meeldib seigelda.
Kõik pildid on tehtud telefoniga.
