Lastega looduses – Pakri poolsaar
Ma olen viimasel ajal kirjutanud kas vanadest või väga vanadest asjadest, täna aga jõuab teieni täiesti tuttuus tegemine.
Algul oli nii, et pidime 22. juunil minema Hiiumaale ja tulema sealt tagasi alles augustis. Eelmisel teisipäeval aga selgus, et laps saab prillid ja selleks tuleb nädala pärast uuesti arsti juurde tulla. Nii olime täiesti plaaniväliselt esmaspäeva öösel uuesti linnas tagasi.
Prillid saame kätte reedel. Linnas on aga nii, et kui toas passida ei taha, peab alati mingi plaan olema. Teisipäeval rongiga sõpradele külla mängima sõites jäin rongi seinal olevat plaani vaatama ja see tuletas meelde, et rongiga saab Paldiskisse. Seda enam, et sinna ratastega minek on mul juba mõnda aega meeles mõlkunud. Rääkisin ka Kristiinale, et rongiga saab Paldiskisse ja tema võttis sellest mõttest kinni.
Sest eks suuresti tema ettevõtlikkusele sai tänane sõit teoks. Meil Noorem õde alles magas, kui sain sõnumi, et noh, kas lähme? Jõudsin juba valmis kirjutada, et vaevalt, meil mõned alles magavad, aga rongiplaani ja ilmateate uurimise ajal ärkas ka tema üles ja noh miks mitte. Läheme vaatame!
Kahepeale on meil lapsi 5 – seitsmesed, viiesed ja üks 1,5-aastane. Tema tuli rattatoolis. Kuue rattaga rongis majandamine on juba paras jõu ja ilu number. Pealegi, kuigi oli harilik neljapäev, oli mõlemal otsal rongis rohkem rattaid päris palju, pärastlõunal isegi rohkem kui rattakohti.
Paldiskis saime esimese asjana sahmaka vihma. Passisime küll vahtrate all, aga need hakkasid lõpuks läbi tilkuma. Korrusmaja trepile räästa alla ei taibanud ka minna nii et märg algus matkale. Kõik ilmateated, mida mina hommikul vaatasin, seda vihma lubasid ka. Õnneks see oli selle päeva ainuke vihm. Halle pilvetopse liikus küll, aga üle meie enam ükski ei tulnud. Ja soe oli ka.
Lugu ise oli klassika – nii kui linnast välja saime, läks kõht tühjaks ja need teised asjad. Mina kurja inimesena tahtsin ikka lõppu ära sõita, et siis tagasi tulles aega siin ja seal parajaks teha. Tegelikult tuligi Pakri majakas kätte oluliselt rutem, kui oleks arvanud ja keegi nälga ei surnud. Endomondo näitas peaaegu 6 kilomeetrit.
Sõime, kohvitasime (majaka juures saab ka kohvi, teed, jäätist ning natuke eemal on olemas ka tuttuus kohvik), käisime tornis ja sõime jäätist enne, kui hakkasime tagasi tulema. Siis oli tegelikult selge, et olem aega edukalt kasutanud ja plaanitud rongi peale me vist ei jõua, sest tahaks ka veel treppi mööda pangast alla mere äärde minna.
Mere ääres läks kah aega omajagu ja kui lõpuks olime tagasi Paldiskis ning lapsed sättisid end juba lubatud mänguväljakupeatusele, selgus, et selle järgmise rongini on aega 13 minutit ning kuna kõik ilmutasid juba väsimuse märke, siis veel tundi Paldiskis siiski ei veeda, kuigi see on väga tore linn ja me oleksime kindlasti aja sisustatud saanud.
Vähemalt minu omad olid koju jõudes väga väsinud ja valasid kordamööda pisaraid. Päev ise aga oli väga sisukas ja põnev ning me jäime väga rahule.
Ring Paldiski raudteejaamast majakani ja tagasi, väikese merepõikega umbes 13 kilomeetrit (ma unustasin Endomondo õigel hetkel kinni panna). Aega kulus kohapeal 4,5 tundi pluss pea kaks tundi rongis.
Muide, just hommikul avastasin, et rongipilet ettenäitamisel on juulis Pakri majaka külastus poole hinnaga, lisaks muidki asju. Uuri Elroni lehelt. Majakas ise on vaatajatele avatud alles eelmise aasta augustist. Pakri poolsaar aga on imeilus, nii et tasub see retk rongiga ette võtta küll. 7-5-aastastele oli see maa ratastel täiesti jõukohane, suuremad saavad aga ka jalgsi minnes hakkama. Mõlemal juhul võtta kindlasti kaasa piisavalt juua, sest seda kulub lastega alati plaanitust rohkem.
Pildid tehtud peegelkaamera ja telefoniga.
