Laupäeval Toompeal
Lubasin endale sel aastal usinam blogija olla ja lootsin, et uus keskkond on kuidagi motiveerivam. 10 postitust kuus on siiski mage pull, seega kähku eelmisel nädala kallale.
Laupäeval olime lastega omapäi. Ja et elu ikka põnevam oleks, olime ennast sebinud sõpradele külla nende uut ronimisseina vaatama. Samal päeval oli ka Riigikogus lahtiste uste päev, niisiis pakkisin kaasa ka fotoka, sest mine sa tea, mis elu toob.
Huvi oli tekkinud sellest, et hiljuti (vist märtsis) käis Vanema õe lasteaiarühm seal. Pakkusin ennastki kaasa ja kuigi enne oli vastus üsna lootustandev, tuli samal hommikul õpetajatelt kindel ei. Nii et jäi tookord ära.
Ja kuhtuski nii, et üsna varsti hakkasid kõik lapsed kurtma, et neil on igav. Saime aru küll, et nende tegelik eesmärk on tuppa pääseda, aga võta näpust. Kui on igav, läheme edasi. Ka teine pere reageeris kiiresti ja tuli kaasa.
Hoone territooriumile pääsemiseks tuli läbida turvakontroll. Lapsed said küll eraldi väravast, aga suured pidi laskma oma kotid ja värgid läbi valgustada. Õnneks midagi kahtlast kotis ei olnud. Saba liikus ka väga kiiresti. Hämmastav, kui palju sellise ürituse tarbeks inimesi tööl pidi olema. Üritus oli loomulikult väga rahvarohke.
Ja hoovi jõudes hakkas kohe silma saba. Haakisime ennast siis kohe sinna eeldusel, et see on see, mis Pikka Hermanni viib. Keegi seisis kogu aeg sabas ja teised käisid siis kordamööda ringi uudistamas. Tehtud piltide kellaaegu vaadates selgub, et me seisime sabas kõigest tund aega. Üles lasti umbes 40 kaupa ja järgmised enne ei saanud, kui eelmised kõik all olid. Käigud sel torni sees olid üllatavalt kitsad, nii et kahes suunas korraga liikuda ei ole tõesti võimalik.
Kuna üks lastest pidi veel trenni jõudma, siis tornis üleliia aega ei olnud. Vaatasime ringi peale ja tagasi alla. Õnneks on meie vanalinn nii soodsa koha peal, et saab kiiresti igale poole, nii et trenniga läks ka kõik hästi.
Igal pool jagati kommi ja õhupalle ja voldikuid, olid igasugu töötoad ja nukuteater, aga nendest ühestki me isa võtta ei saanud. Oli kohe selliseks kogupäevaüriutseks mõeldud. Meil oli siis seekord selline kiirvisiit, aga lapsed said vähemalt sabas seismise ajal platsi peal nõrkemiseni joosta ja jooksjaid oli seal palju. Loodan, et kõigile meeldis ja ehk satume veel teinekordki. Minul oli see igal juhul esimene külaskäik.
