Laupäeval Kadrioru pargis

Meie erinevate mänguväljakute projekt jätkub. Täna käisime Kadriorus. Minu lapsed ei olnud seal varem käinud.

Selliste retkede juures on kõige raskem hommikul kodust väljasaamine. Seitsmene hakkab kurtma: “Miks me peame sinna minema? Seal on nii igav.” Ise pole seal käinudki. Ja pükse ei saa kuidagi jalga. Kui lõpuks juba väga kiire on, sest buss on valitud ja teistega on kokku lepitud, siis küsitakse minu kiirustamise peale: “Kas ma pean sukapüksid puruks tirima?” Ei pea tirima, peab hakkama varem panema, aga kes see mind siis kuulab. Ega meil ilma valju häält tegemata ei toimu suurt midagi.

Aga bussi peale me siiski jõudsime ja edasi läks kõik juba libedalt. Hiiglama igaval mänguväljakul leidus siiski tegevust. Kõik on täna küll väga jäine ja tuli ette ka mõni valus kukkumine ning Noorem õde tahtis juua. Andsin talle siis lonksu teed, aga ise enne ei kontrollinud. Termos mul üldiselt eriti sooja ei hoia. Aga tee oli tuline ja keel kõrbes ära. Vähemalt sai siis legaalselt jäätükki lakkuda.

Käisime ka lossi juures ja sealt ringiga Russalka juures ning mere ääres ja puude otsas. Seekord tundus, et ring läks natuke liiga pikaks. Saatsin lapsed pärast magama ja nii nad nüüd laupäeva pärastlõunal magavadki. Ega siis üle 4 tunni õues ei ole naljaasi.