Hõissa, meil olid vastlad!

Milline loll ostab lastele nukuteatri piletid vastlapäevaks? Eks ikka mina see rumal ole. Polnud aasta algul, kui Nuku pileteid sai soodushinnaga soetada, veel kalendriga lihtsalt jõudnud tutvuda.
Välja sai valitud Värvid. Kuna taasesietendus oli 9. jaanuaril 2016, tundus see tükk lihtsalt huvitav ja selleks päevaks olid vist esimesed vabad piletid saadaval. See selleks.

Kõigepealt torisesid lapsed juba seepärast, et lasteaeda toodi täna kelgu asemel poni, kes pidi neile 1 euro eest ka sõitu tegema. Rääkisin küll, et ega see vaene poni nüüd kõiki 100 last ka sõidutada ei jõua ning võib juhtuda, et teie ei saagi, aga juba poni nägemisest pidi piisama küll. Oh seda paha emmet.

Hommikul tuli minul kõigepealt kütta ahi, et saaks panna tulevase hernesupi sinna hauduma. Ahjuga oli kõik muidu väga hästi, aga üks suur puutükk oli otsustanud trikke teha ja polnud ära põlenud. Supi panin ahju, ootasin küll viimase hetkeni, aga ahju kinni panna ikka ei saanudki.

Lisaks läheb meil Noorem õde, ükskõik mida põnevat oodates, lolliks ehk siis hakkab arutult ja ettearvamatult käituma. Või ma lähen ise närvi ja laste käitumine hakkab imelik tunduma?
Kõige selle sahmimise juures ma arvan, et me autosse väga hilja ei saanudki. Päris Nuku on kahjuks praegu remondis ja mugavalt rongiga minna ei saa. Nõmmelt Pelgulinna aga on bussiga, eriti praegusel gripihooajal, suhteliselt ebamugav saada. Nii et auto.

Viimasel hetkel muutsin millegipärast oma harilikku marsruuti. Ma pole vist tegelikult kunagi tööpäevadel nii minema sattunudki nagu täna. Igal juhul pöörasin ühest kohast valesti ja loomulikult ootas seal abivalmilt politsei patrull. Tuli välja, et tööpäevadel nii nagu mina tegin, teha ei tohi.
Olen kõigega nõus, sest ma tõesti ei näinud seda märki. Tunnistasin ka üles, et ei näinud ja kahetsesin ja mida kõike veel. Aga ikka paluti politseiautosse. Ja nüüd tuleb koht, millega ma selle loo juures kohe üldse nõus ei ole. Protokoll kirjutatakse käsitsi ja see võttis nii 15 minuti aega. Ja mul kästi selleks ajas täiesti südamerahuga lapsed üksi autosse jätta. Kui poe juures lapsed samaks ajaks autosse jätad, on paha, aga kui politsei käsib, on ok? Noortel korrakaitsjatel ilmselgelt omal lapsi ei ole. Ja hea, et minu omad enam väga pisikesed ei ole. Keegi nutma ei hakanud ja midagi korda ka ei saatnud või esiukse kaudu autost välja emmet otsima ei tulnud või tee peale ei jooksnud. Kõike võib juhtuda, harjumatu situatsioon ikkagi. Minulgi 20 aasta jooksul esimene selline kokkupuude. Aga kui tahad, et lastega oleks kõik hästi, ole tähelepanelikum, onju. Nii et pole siin kellelegi kurta ka.

Lugu lõppes aga sellega, et teatrisse jäime loomulikult hiljaks. Saali meid siiski lubati ja lugu ise oli äärmiselt ilus. Ka lastele meeldis, kuigi minu meelest 5- ja 7- aastasele siiski natuke titeks. No ja lapsed läksid muidugi pärast julgelt nukke uurima ja me saime ühe saalitädi käest selle eest kõvasti pahandada. Tundub, et ma pole ammu nukuteatris käinus. väikeste etendustel lubati küll vanasti pärast nukke ka uurida. Pildi tegin telefoniga igal juhul ära 😀

Ja kuna mul kõigele lisaks ei olnud ka rahakotti kaasas, ei saanud me tee äärest omale vastlakukleid osta. Tulime koju, vahetasime riided ja jalutasime poodi muna ning vahukoore järele. Kuklite taigna pidime pärast üheskoos ise ümaraks vormima. Kui pea ei jaga, peavad käed selle tasa tegema.

Liugu laskma ei jõudnudki, aga lisaks meisterdasime veel 5 jänest, kellest peaks ka eraldi postitus tulema. Jõudsin kirjutada Pere ja Kodu jaoks sama teksti esimese versiooni ja veel must miljon muud asja. Oli meeldejääv vastlapäev.