Haapsalu salli kursusel
Ma ei teagi, mis ajast mind Haapsalu sallide pits on huvitanud. Ei omal ega oma lähedastel pole sellist kaunist asja kunagi olnud.
Oma sallist olen unistanud aastaid. Vardad on ja lõng on ka (kuigi nüüd ilmnes et see on liiga roosa) kodus olemas. Kuna salliraamatuga on meil nagu on, siis jõuluvana tõi mulle kord Haapsalu räti raamatu. Salliraamatut olen laenutanud raamatukogust ja mis seal salata, ka huvitavad kohad omale arvutisse üles pildistanud.
Pitsimustreid koon oma töödesse mõnuga, aga jämedamast lõngast ja jämedamate varrastega. Mõtteid ja unistusi on igasuguseid, aga tõenäoliselt o julgusest või oskustest kõvasti puudu.
Aasta algul aga sattusin täpselt õigel ajal Facebookis nägema meie oma salliõpetaja Liina Langi Tallinna koolituse reklaami. Tartu kuulutust olin kadedusega juba varem silmanud. Mõeldud-tehtud, jälle, onju. Ja saingi kohe esimese 10 õnneliku hulka.
Möödunud nädalavahetusel tuli siis Männiku tee ette võtta. Ma ei teadnudki varem, et mulle siin nii lähedal keeb igapäevaselt mitmesugune käsitööelu.
Koolitus ise oli intensiivne – natuke liiga rohke materjaliga, mida vähemalt minu aju küll kõike kohe talletada ei suutnud ja natuke liiga suure praktilise osaga. Tegime lihtsalt 2 päevaga kõik trikid päriselt läbi.
Tunnis ma palju teha ei jõudnud ja see on ehk isegi hea. Võtsin algatuseks number 3 sukavardad, sest salli lõng on nii peenike, et kogu salli silmad peaks 20-sentimeetristel e varrastelegi ära mahtuma. Mis siis veel proovitööst rääkida. Ühe varda otsakumm aga pani salaja minema. Sellised peened silmad aga …. No ajasin vardale tagasi, aga küljesilm oli ikka puudu. Selle oleks ehk saanud kusagilt tagasi heegeldada, aga ei hakanud riskima, pärast midagi ei jagu. Hakkasin parem algusest peale uuesti. No nii kehv kuduja ma nüüd ju ometi ei ole, et 50×50 tükki ei saa kootud.
Aga eksisin. Ma ei tea, kas ma koon liiga kõvasti, on vardad liiga peenikesed, muster liiga keeruline või lõng olematu, aga ma pusisin selle kollase Silvia kirjas tüki kallal 3 tundi. Korduvalt olin valmis alla andma ja loobuma. Pisargi oli silmas ja just seepärast, et arvasin siiani, et ma natuke ikka oskan kududa, aga sellise tempo juures tundus, et pigem üldse mitte. Kodutöö ajaks soovitati arvestada 1-4 tundi ja olla kõige aeglasemast veel poole aeglasem ei ole motiveeriv. Ei lohutanud ka see, et enamik inimesi ei võta sellist asja üldse ettegi. Poole mustri peal vahetasin vardad nr 2 vastu ja need istusid käes kusjuures paremini.
Kudusin valmis ka 2 äärepitsi, kuigi oleks võinud ka ühega läbi ajada. Kõik see kokku võttis kõigest 6 tundi. 6 tundi kudumist, et saada lõpuks A4 suurune pitsitükk. Suurema vardaga oleks muidugi suurema saanud. Ma kudusin pitsid ka nr 2 vardaga, sest see tõesti oli käes mugavam.
Peale seda 6 tundi oli tunne, et ei iial enam. Ma ei ole nii osav ega piisavalt kannatlik sellise täpistöö jaoks. Selline hambad risti tegemine võtab mõnu ära. Või kui ma midagi pean hambad risti tegema, siis pigem lahendan mingit programmeerimise ülesannet. Just selle mõtte peale tulin laupäeva õhtul varraste taga.
Teisel päeval ajasime pitsi ja keskosa kokku. Ka see on jube täpistöö ja ma olen pärsi kindel, et päris salli pits ei jagu mul kuidagi ümber salli. Lisaks tegin hulgaliselt vigu. Kuna olin mingis meeltesegaduses keskosa valel real maha kudunud, siis olid ka silmused valel pool. Panin ühe pitsi külge ära ja kui jõudsin teise pitsini, sättisin selle automaatselt silmade järgi paika. Kui juba pea valmis oli, siis vaatasin, et õmblen töö paremal pool, kuigi peaks olema vasakul. Valisin automaatselt lihtsama lahenduse ja sain näidise kogu eluks. Nii hea, et õige ja vale on nüüd kõrvuti. Proovitöö ma jätan just seepärast alles ka.
Kas ma nüüd edaspidi selle peene lõngaga koon, ei ole teada. Eks saadud emotsioon vajab veel seedimist. Oma salli koon kindlasti valmis. Ostsin valge lõnga juba ära. Minu sall peab kindlasti valge olema.
Ainult mustrid ei suuda veel valida. Kas võtta midagi, mis on juba käpas või proovida midagi uut. Proovitöös olev Silvia kiri see kindlasti olema ei saa. Väga ilus, aga natuke liiga keeruline. Muster võiks olla midagi suurt ja õhulist. Eks näis. Ja lõpuks juhtub ikka nii, et selle õige saan omale alles siis, kui olen mitu erinevat valmis kudunud. Elame näeme.
Aga sallikudumist saab Tallinnas veel õppida 24. Ja 25. aprillil. Soovitan soojalt, sest selle raha eest saab teadmisi rohkem kui küll.
Pildid on tehtud seekord telefoniga ja esimene kollane tööproov on minu oma, teised kolm lähemal istunud kursusekaaslaste. Lihtsalt nii vahvad said.
