Linnamatk Lasnamäel

Ma ei mäletagi enam, kust või kuidas tuli mõte minna novembris Lasnamäed avastama, aga mõte oli ja nüüd on see ka teoks saanud. Linnamatk on ju ka matk. Hea trantspordiühenduse tõttu lihtne teostada ja äärmiselt omanäoline.

Lisaks muule, mida Lasnamäel vaadata on, sai läbi käidud ka palju Suur-Lasnamäe linnakunsti sündmuse raames tehtud installatsioone. Näitus on avatud 24.09-9.11.2014, seega korjatakse kohe varsti kokku.

Giidiks oli meil kohalik tüdruk Aet Aetcraftist, kes oli varem selle tee juba kaks korda läbi käinud ja lugenud ka muidu Lasnamäe ajaloo kohta.

Endomondo minuga sel päeval koostööd ei teinud. Kõigepealt jäi GPS sisse lülitamata ja lõpuks pole sellest käigust arvutis üldse mitte ühtegi jälge. Lõpus jõudsin vaid meelde jätta, et viietunnise retke jooksul oli käimisaega 4 tundi ja ongi kõik. Aet kasutas kodust kaardi ja niidi-meetodit ja pakkus, et me läbisime 17,111 km. Ega lõppkokkuvõttes polegi vahet, sest sellist ringi enam niikuinii ette võtta ei jõua ja mis sa seal Lasnamäe kõrgete majade vahel ikka niisama kolad.

Mul on küll äärmiselt kahju, et nii vähe rahvast sai tulla. Käisime neljakesi. Lasnamäe on minu viimaste mälestustega võrreldes kõvasti edasi arenenud, see on praegu väga ilus, puhas ja uhke kant ning areneb hoogsalt edasi. Tühermaadest poel praeguseks enam pea jälgegi järel. Igalt poolt saab mööda asfaltradu läbi. Ühesõnaga matk kujunes minu silmade läbi kõvasti emotsiooniderohkemaks, kui ma algul elades ette suutsin kujutada.

Nüüd aga pildimaterjali juurde, sest ega siin ette polegi rohkem millestki kirjutada. Tulge Lasnamäele!

Ja teekond algas …

Hommikul kogunesime Kadrioru luigetiigi juures, kust luiged olid just talvekorterisse viidud ehk neid enam ei olnud. Küll aga oli liikumas igasugu muid linde ja palju igasugu laupäevaveetjaid.

Edasi Tallinna alumise tuletorni juurest Kumu juurde ja mööda Valge tänavat üle Laagna tee Lasnamäe LOVi juurde ning Pae parki. Mina ei ole Lasnamäel väga ammu käinud. Seda auku, mille ümber nüüd park on kujundatud, mäletan ma küll. Aga praegu ei tunne kohta äragi. Kõik on korda tehtud – uued murud, uued teed, uued puud ja põõsad. Trepid, pingid, sillad. Väga uhke. Lisaks on seal lähedal ka päris võimas mänguväljak. Kui trammid ükskord jälle käima hakkavad, tasub lisaks Kadriorule ka sinna parki päeva õhtusse veeretama sõita (Ma tulen Nõmmelt. Lapsed saaks lisaks pargile ka trammiga sõitmise kogemuse).

Siiani oli siis lihtsalt Lasnamäega tutvumise osa. Edasi liikusime installatsioonide juurde. Kõigepealt tuli Laagna tee ääres Smuuli tee lähistel tühermaal vastu esimene Värviliste kivide linn.

Edasi Laagna tee jalakäijate trepp Kotka kaupluse juures (Paul Pinna 21) seinamaaling Lasnavärvid. Sealt trepist käisime lihtsalt üles-alla ja liikusime edasi Vikerlase tänava poole.

Vikerlase tänaval on ühe 9-kordse maja seinale trossidega kinnitatud hiigelsuur kilest heegeldatud roos. Teose nimi Magala roos.

Siis kui Vikerlase otsa saab ja Punane tänav veel alanud ei ole, on Lasnamäe Medicum. Sinna on pandud üles kolm suurt kajakat. Nemad istuvad seal kogu aeg, installatsioonina pidi sealt kostma ka kajakate kisa. Kahjuks see ei töötanud. Kisama peaks nad 9. novembrini.

Kuna ma pole Lasnamäe tundmises endiselt väga kõva, siis ma ei tea, kuidas me järgmisesse kohta sattusime. Igal juhul üle Mustakivi tee kuhugi mikrorajooni, kus mina varem käinud ei ole. Seal Kivila pargis on betoonist pink, nimega Peatus II. Sealsamas Kivila pargis on lasteaia kõrvale tee kohale riputatud ka helkurijääkidest asjandused, aga kuna need päeval eriti efektsed ei olnud (eriti pildi peal), siis ei hakka siia sellest pilti panema.

Võtame parem suuna Priisle ja Priisle turu poole. Seal peaks pimedas olema installatsioon Santa Barbara. Kaared on siis kah mingi helkiva värviga kokku võõbatud. Päeval näha ei olnud. Kaared ise aga on lahedad, koht äärmiselt sürr ning vaevatasuks sai pildistada kaarte alt paistvat Tallinna Teletorni.

Sealt edasi tulime mööda Linnamäe tee serva juba linna poole tagasi, et minna Tondirappa. Mereakadeemia taga on tükike turbamullaga võsa, kus ei teki küll tunnet, et oled Tallinnas. Hea, et oli talv, lehes puude aegu võib seal eriti kõhe olla. Meie kolle ei näinud, kohtusime ainult suure hulga suute ja sõbralike koertega.

Peale tondiraba sai suund võetud pankranniku poole ehk siis jälle üle mingi tühermaa Katleri poole. Muide, seal oli lisaks Edgari kiriku ka kolmas Värviliste kivide linn. Ma pole seda kirikut varem näinud ja sealtpoolt poleks osanud ka läheneda. Lähenemiseks aga olevat hiljuti valmis saanud asfalttee. Võimas.

Ja ka pankrannik on endiselt võimas. Mööda seda jõudsime Laululava juurde. Kiire pilk mäest alla ja siis üle tee, kus on Hundikuristiku serval mingid lubjaahju varemed. Edasi mööda tuttavat Valge tänavat Kumu juurde ja igaüks võiski minna oma teed. Mina tulin kanalist bussi peale. Oli tõeliselt vinge viis tundi. Kahju ainult, et need päevad talvel nii lühikesed on.