Matk: Põllküla-Kloogaranna
Aeg kulgeb omasoodu, jaaniaegki juba möödas, ma olen väga rahul, et mul on õnnestunud juba pool aastat iga kuu kusagil kaunis Eestimaa paigas matkamas käia ja kerge süütunne närib hinge, et pole Teiega juba kahe viimase matka pilte jaganud.
10. mail liitusin Heleni korraldatud matkaga, sest teistele minu seltsilistele see kuupäev ei sobinud, järgmisel päeval oli emadepäev ning ülejäänud mai nädalavahetused olin linnast ära või hõivatud mõne mõnusa laadaga.
Põllküla
Helen on samuti saanud inspiratsiooni minu matkadest ning ta kutsus meid oma kodukanti ehk Kloogale. Algatuseks sõitsime hommikuse rongiga (Balti jaamast 10.25) Põllkülla, kes veel ei tea, siis see on peatus enne Paldiskit. Rong sõidab 8 minutit alla tunni. Peatusest käisime vaatamas ingerisoomlaste matmispaiku, mis jäävad raudteest paremale.
Mina ei tea ajaloost suurt midagi, seega palun seda materjali kusagil referaadis mitte kasutada, aga kuna teema mulle meeldib, tegin meelevaldse lühikokkuvõtte ka siia.
Mida tegid ingerisoomlased Eestis?
Ingerimaa all mõistetakse Soome lahe lõunapoolset rannikuala Narva ja Peterburi vahel. See maa on olnud nii ühe kui teise riigi oma. Rootsi riigi ajal asusid soomlased meeleldi vabadele aladele. Peale Põhjasõda sai aga maa Venemaa omaks. Teise maailmasõja ajal muutus nende olukord õige kehvaks, talved olid karmid ja toitu olid hävitanud nii venelased kui sakslased. Maist 1942, ehk kui Ingerimaa oli Saksa oma, hakati töövõimetudi ja puudustkannatavaid eestlasi ja ingerisoomalsi Ingerimaalt ümberasustama Eestisse. Kloogal, Põllkülas ja Paldiskis olid ingerisoomlaste vastuvõtu- ja karantiinilaagrid, kuhu nad asustati enne Paldiski sadama kaudu Soome saatmist. Ootamine kujune pikaks, laagrid olid puupüsti täis, toitu oli vähe, sanitaartingimused olid kehvad.
Nii neid siin nälja, haiguste ja väidetavalt ka peksmiste tõttu suri. Klooga kontoritöötaja Toivo Saastamoineni andmetel oli Paldiskis, Kloogal ja Põllkülas surnud 1500 soomlast, kes maeti Paldiski ja Põllküla kalmistutele. Põllküla surnuaial palju riste ei ole, küll on aga mälestuskivi.
Keda huvitab täpsemalt, siis üks väga hea kokkuvõte asub siin.
Kloogale ja Kloogaranda
Edasi tulime tagasi üle raudtee ja Paldiski maantee ning suundusime Klooga poole. Selleks tuli ületada ka polügooni maad. See oli võimalik, sest tol päeval laskeharjutusi ei olnud. Enne minekut tasub see alati järele vaadata, sest muidu aetakse sind sealt lihtsalt minema. Mina olen Klooga polügoonil käinud kunagi xdreami raames. Peale seda on sealt aga kõik rajatised kokku lükatud, peenestatud ja kuhjatud ühte suurde hunnikusse, seega pilt hoopis teine. Polügoon on aga avar ja vaade mõnus. Päeva krooniks leidsime sealt ka värsked karujäljed. Öösel oli vihma sadanud, nii et karu sealt väga ammu läbi jalutada ei saanud. Mina pole looduses karu ega karujälgi näinud, seega oli lahe. Muide, ma pole kusagil mujal ka viinamäe tigusid nii palju näinud kui Klooga kandis.
Ka Klooga ise on lahe. Läbisime asula küll servast, aga omapärast arhitektuuri leiab sealt kuhjaga. Teisel pool raudteed on kuhjaga holokausti mälestusmärke ja pilte. Kuna neid vaadates ja lugedes hakkas päris kõhe, siis sel teemal siinkohal pikemalt ei peatu.
Edasi tulime mööda metsavaheteid, astusime üle Paldiski maantee, heitsime pilgu Soodajärvele ja jõudsimegi varsti Kloogaranda. On teine selline kurb ja mahajäetud koht, minu mälestused olid kuidagi helgemad. Samas ongi lahe see, et ka seal pole ajaga mitte midagi muutunud. Kel huvi, minge vaadake üle. Ronge käib seal kolm korda päevas. Lõunase peale meiegi ennast sättisime. Aeg oli kulunud mõnusalt kiiresti, nii et lõunasöökki sai alles rongis ette võetud.
Läbitud sai kolme tunniga 9,3 km.
