Matk: tunne Tallinna ehk Paljassaare
Laupäeval oli jälle meie igakuine matkapäev. Kuigi ilmaprognoos oli hull, kogunes meid siiski 6 julget naist. Seekord tutvusime Tallinnaga ehk käisime Paljassaares.
Kogunesime Sitsi trammipeatusesse ja sealt jala kõigepealt Katariina kaile. Edasi mööda rannaäärt Valge torni juurde ja siis oli Väike-Paljassaare poolsaare tipp juba kiviga visata ja pool teest läbitud.
Kuni sinna tipuni oli ilm suurepärane, midagi ei sadanud ja tuult ei olnud, aga just nii oligi ilmateade lubanud. Tuul pidi parajasti põhja keerama ja nüüd sel keeratud saigi. Edasi läks ilm üha lörtsisemaks ja tuulisemaks ja lõpuks hammustas juba mõnuga läbi jope. Seepärast pole mul ka lõpuosast enam pilte, kuigi maastik oli huvitav. Fotokas oli juba lihtsalt liiga märg ja objektiiv udune ning lörtsine, nii et kotti ta jäi.
Kuigi minu matkaplaan nägi ette minna osaliselt tuldud teed tagasi linnuvaatlustorni juurde ning sealt edasi Suur-Paljassaaret avastama, aga jooksvalt otsustati hoopis roostikust lõigata. Ei tea, kas vesi oli madal, või sealt saabki päriselt läbi, aga suhteliselt väheste kadudega me tõesti teisele poole ehk siis Suur-Paljassaare poolsaarele saime. Natuke teravaid elamusi ja meetrite kokkuhoid missugune. Muide, sellel poolsaarel on ka mõnus pankrannik.
Kahjuks kadus koos sajuga ka igasugune vaade. Seega otsustasime kevade poole tagasi minna, aga siis juba jalgrattaga. Pole lihtsalt selline kant, kus tahaks väga üksinda ringi liikuda. Peaasi, et keeluaeg enne kätte ei tule. Kuna me liikusime oma radu pidi, siis ühtegi infosilti ei kohanud.
Peale poolsaare tippu, kui Kopli poolsaar oleks pidanud juba näha olema, pidasime mingite kaitsevallide vahele varjudes ka oma lõuna ära. Seekord me suppi ei keetnud, vaid ajasime tee ja kisselli ning saia-küpsise-võileivaga läbi. Ja pikka pausi ka ei teinud, sest tuul oli vali.
Edasi hoidsime ikka rannajoone ligi. Minu plaan nägi jällegi ette veepuhastusjaama juurest tagasi teele minna ning lõpetada uuesti Sitsi trammipeatuses. Aga see oleks igav olnud. Liikusime hoopis edasi mööda rannajoont ning kuna külm hakkas juba näpistama, keerasime esimeselt võimalikult teelt vasakule ehk majade vahele. Olime sattunud imelisele Neeme tänavale. No ja lõpuks lõpetasime peatus edasi ehk siis Maleva peatuses.
Kuna kõigile väga meeldis, siis jätkame Tallinna uurimisega ehk 5. aprillil põrutame uuesti Neeme tänavat pidi randa ja vaatame, kuhu me Kopli poolsaart läbides lõpuks välja jõuame.
Seekord läbisime pea 13 kilomeetrit pea 4 tunniga, seega väga pikk üritus ei olnud ja tempo oli ehk natuke kiirem võrreldes eelmiste kordadega. Eks halvaks läinud ilm mängis oma osa.
Aga selline kolamine annab tõelise energialaksu ja usun, et seda võivad kõik osalejad kinnitada. Nii et kui ka sinul on huvi natuke jalutada ja Tallinnaga tutvuda, tule kampa! Mingit kiiret tempot me ei tee, jalutame ja lobiseme mõnusalt, vahepeal on puhke- ja söögipause, nii et raskusi ei tasu karta. No ja alati tasub ka omal käel Paljassaarde minna. Ära ei eksi kindlasti, sest tegu ikkagi Tallinnaga ja varem või hiljem tulevad majad ja autod uuesti vastu.
