Geopeitus Suurupis

8. märtsil saime  noored, kes loomulikult kuhugi minna ei tahtnud, alles lõunast toast välja ja võtsime suuna Suurupisse, et seal natuke geopeitust mängida. Lihtsalt linnale lähedal ja punkte päris tihedalt.

Vihje Wikipediast: Geopeitus (inglise keeles geocaching) on värskes õhus mängitav rahvusvaheline mäng, mis sageli viib mängija senikäimata kohtadesse, huvitavate vaatamisväärsuste juurde või lihtsalt looduskaunitesse paikadesse ning tutvustab nii mõndagi uut. Osalejad kasutavad GPS-i või muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid kaarte, et otsida peidetud konteinereid – geopeituse aardeid.

Siiani olen punkte otsinud Google mapi abil, aga netist leitud soovituse põhjal tõmbasin omale ka paar appi. Mõlemad loomulikult tasulised. Olles ühele maksnud ära 3.49, ei juhtunud midagi. Pole siiani juhtunud. Samas ei tulnud ka teadet, et raha oleks maha läinud või et võiks kunagi minna. Eks ole näha, aga mage pull igal juhul. Nii et otsisime ikkagi punkte Google mapsi abil 😀

Esimene, mille valisime, oli lihtne (Another brick in the wall). Me küll väga staažikad aardejahtijad ei ole, aga valesti paigutatud kivid leiab silm igalt poolt siiski kergelt üles. Tõstis vähemalt noorsportlaste motivatsiooni.

Äkki on liiga vihjav foto?

Järgmist punkti (Merekindlus) me ei võtnud, sest kodutöö oli tegemata ja kalamehekummikuid kaasas ei olnud. Ka tavalisi ei olnud, aga sellest poleks kasu olnud, varjend oli ääreni vett täis. Igal juhul muljetavaldav ehitis ja tore et käisime.

Kolmas (helgiheitja) oli angaaris, samuti kergesti leitav. Laes aga olid võimsad purikad.

Edasi läksime randa. Seal kõrval oli kohe väike liivariba, aga edasi tulid suured ümarad kivid. Tuli jõuda neemeni, et leida üles “Suurupi lehm”. See oli põnev punkt. Tegemist on Suurupi kõige loodepoolsemal nukal – Ninaneemel- asuva udusireeniga.

Suurupi
Seal kaugel, see viltune torn on see, mida me otsime.

Kõrge plankaia taga on vilemaja ja õliladu. Vilemaja andis uduse ilma korral, kui tuletornide tuled ei paistnud, udusignaale. Vilemajas asus diiselmootor koos kompressoriga ja kompressori suruõhust käivitatav udusireen andis perioodilisi huilgeid, mis kostsid kaugele merele. Hiljem asendati too udusireen ehk vile nautofoniga, mis on elektromehaaniline membraaniga helisignaalseade ja mis kinnitus sõrestiktornile. Sealt samast sõrestikust see aare välja koukida tuligi, aga enne pidi plangu ja astangu vahelt mööda kitsast rada ennast selle kõigeni pressima.

Suurupi lehm

Torni kõrval oli veel värskelt söödud hülgepoeg. Nii nägid lapsed ka päris elu.

Viies aare oli Tulejuhtimistorn. Seal olin mina isegi varem käinud, aga kodutöö oli ikka tegemata. Selgus, et aare on torni kolmandal korrusel ja sinna onilma lisavarustuseta natuke liiga ohtlik ronima hakata. Võtsime teadmiseks ka kõndisime edasi.

Kuues punkt ehk Katakombi oli kõige meeleolukam. Suurupi keskuses on ära puhasatud ja uudistajatele avatud üks päris suur katakomb. Käisime selle edasi ja tagasi risti ja põiki läbi, enne kui otsustasime süveneda täpsesse punkti Täpne punkt oli hoopis selle katakombi taga ja polnud kaugeltki korras. Sai kõik, kus vett sees ei olnud, läbi uuritud ja ei midagi. Lõpuks leidsime aarde ikkagi veega täidetud toast. Ainult ma panin omale sinna sillaks paar kivi ja need jäid sinna vette küll maha ning võivad järgmist otsijat aidata. Igal juhul teine väga meeleolukas leidmine.

Suurupi

No ja siis juba päike loojus ma me tulime koju. Kas me teine kord redeli ja kalamehesäärikutega tagasi läheme, pole teada. Maailmas on leidmata aardeid veel teisigi.

rohkem infot: geopeitus.ee
või www.geocaching.com

Rohelised punktid on leitud, kollased leidmata.

Veel pilte Suurupist:

Suurupi

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.